Elu Mainhattanil kulgeb omasoodu. Päike tõuseb endiselt läänest ja loojub itta (oot, või ole see ikka vastupidi?!) ja päevad veerevad kui herned, üksteise järel reas. See tähendab, et midagi erilist siinselt rindelt raporteerida nagu ei olegi. Märkimist väärib ehk vaid üks vahejuhtum eelmisest nädalast, kui sattusin peale tööd läbi vanalinna kodu poole jalutades laupkokkupõrkesse ühe ajudeta jalgratturiga. Siin on neid igal pool pagana palju. Umbes sama palju, kui Ivan Orava tapeedi all omal ajal kommunistide nuhke oli, kes prussakate kombel rabinal põrandale kukkusid, kui vapper vabadusvõitleja neile putukamürki piserdas. Seega peab pidevalt üsna ettevaatlik olema, et tahtmatult üle kõnniteel asuva joone rattateele ei komberdaks. Minuga just nii juhtuski. Olin tol päeval töölt tulles päris heas meeleolus ja mõtlesin isekeskis häid mõtteid, kui ühtäkki avastasin, et vasakult läheneb keskmisest kiirema hooga keegi jalgrattur. Pidasin targemaks mitte rapsima hakata ja seisin paigal, et tema kui kiiremini liikuv objekt, saaks valida, kummalt poolt ta must mööduda tahab. Selleks oli tal piisavalt aega ja ka ruumi. Mina ei tea, mis otsaga tema küll mõtles, aga lenkse keerata ta igatahes ei suvatsenud ja nii ta mulle otse sisse sõitiski. Hea oli, et ta vähemalt ei unustanud, kus pidurid asuvad. Vastasel korral oleks see kokkupõrge meile mõlemale päris valusaks osutunud. Olles kumbki end paari sekundi jooksul kogunud ja veendunud, et kõik on korras, vahetasime mõned teravamad repliigid ja läksime kumbki oma teed, üks meist liiga kiiresti sõitvaid reageerimisvõimetuid rattureid kirudes ja teine hajameelseid välismaalastest jalakäijaid siunates. Enda kaitseks pean mainima, et kaks õnnetust ligidalt pealt näinud kohalikku leidsid, et mul oli õigus ja kirusid jalgratturit minuga samas taktis. Lõpp hea, kõik hea! Loodan, et sügise saabudes ja ilmade jahenedes muutub ka jalgsi liiklemine ohutumaks. Igatahes üritan edaspidi tähelepanelikum olla.
Nii palju siis elust Mainhattanil!
Möödunud nädalavahetusel käisin aga taas Luksemburgis. Ei saa sellest paigast ma üle ega ümber. Sel korral oli mul kavas minna vaatama Bascharage´is toimunud IDSF (rahvusvaheline tantsuspordi liit) Openit nii amatööridele kui proffidele. Võistlus oli kõrgetasemeline (kui korralduslik pool teatud osas tähelepanuta jätta) ja paare oli kokku tulnud nii ümberkaudsetest kui ka kaugematest maadest. Minu jaoks muutis asja eriti põnevaks see, et proffide leeris osales ka mu siinne endine treener, kel hiljuti Venemaalt omale sobiv partner leida oli õnnestunud. Olenemata sellest, et nad vaevalt pool aastat alles tõsiselt trenni on teinud, ja et minu arvates nad platsil kõige silmapaistvamalt ei säranud, võitsid nad selle võistluse siiski ära (Ladina-Ameerika tantsudes). Ju siis kohtunikud nägid neis midagi sellist, mida minu silm sellisel tasemel enam ei suuda eristada. Mõistagi olin selle üle ütlemata rõõmus ja hõiskasin "Hurraa!!!!". Kahjuks ei osanud asjade sellist kulgu hinnata aga publikus viibivad itaallased, kes millegipärast olid arvamusel, et võistluse oleks pidanud võitma üks nende paaridest, keda aga kohtunikud teise koha vääriliseks pidasid. Ma ei olnud varem ühelgi tantsuvõistlusel kogenud sellist asja, et publik autasustamisel esimese koha saanud paarile "buuuuuuuuuu" teeb ja vilistab. Piinlik oli, ausõna! Eelkõige nende enda pärast, et nad väärikalt kaotada ei osanud. Ei ole mingi saladus, et võistlustants on iluuisutamise kõrval üks subjektiivsemaid spordialasid ja tollipulga abiga võitjat kahjuks selgitada ei ole võimalik. Samas, isegi juhul, kui tunned, et kedagi on koheldud ebaõiglaselt, tuleks kohtunikekogu otsust siiski austada. Iseäranis olukorras, kus võit ei olnudki eriti napp. Selline see võistlustants kord juba on, tean seda väga hästi ka omast kogemusest.
Võistluse selline lõpp üldkokkuvõttes minu meeleolu siiski ei rikkunud. Juba saali sisenedes ja tuttavat juukselaki ning isepäevituva kreemi lõhna tundes voogasid minusse igast august mälestused möödunud aegadest, kui ka ise sai selle virrvarri keskel oldud. Ilusad ajad olid need... Mõtlesin selle peale veel järgmise päeva õhtulgi, mil juba tagasi Frankfurti sõitsin ja autoaknast paistvaid ning viimases päikesesvalguses kumavaid mäenõlvu imetlesin.
