Neljapäev, mai 14, 2009

Cape Breton Island

Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime Cape Breton Island. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse Cabot Trailiks. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.





Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!

Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)

Selle mõnusa hommikuse aktiviteediga meie reis Cape Bretonile ka lõppes. Vaalu küll ei näinud, kuid pole hullu. Nüüd ongi veel üks põhjus sinna tagasi minna. Parim aeg vaalade vaatamiseks pidi olema suve lõpp. Nii et peab tõsiselt mõtlema, sest seekord jäi meil ka Newfoundlandil käimata ja ka sinna soovitatakse pigem suvel minna kui kevadel.

Tänaseks oleme jõudnud juba tagasi USAsse. Täpsemalt Portlandi. Aga kuna ma ei viitsi hetkel enam kirjutada, siis sellest linnast räägin mõnel teisel korral.

Ah jaa, seda ka veel, et tehnilistel põhjustel ei saa ma praegu pilte siia laadida, kuid kui ükskord koju jõuan, siis panen ka mõned pildid netti üles. Nii et kannatust.

1 kommentaar:

Tim ütles ...

K! tänan palavalt cabot traililt saadet läkituse eest !!!