Pühapäev, mai 03, 2009

Ja nii see algaski...

Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.

Igatahes, pikemalt hotelli ma konutama ei tahtnud jääda, sest ajavahest tingitud väsimus oleks mind voodis lesides hoobilt maha murdnud. Võtsin Lonely Planeti ette ja valisin õhtustamiseks linna väidetavalt kuulsaima Iiri pubi, mis kannab nime, üllatus üllatus, Black Rose. Burks oli seal päris maitsev ja Sam Adamsi õllel polnud ka viga. Suurema seltskonnaga kannataks seal täiesti vabalt toreda õhtu mööda saata.

Kõht täis, otsustasin kai äärde jalutama minna, kuna kell oli veel endiselt vähe ja päike lõplikult loojumata. Istusin seal ühte välikohvikusse maha, et päev rahulikult õhtusse saata, kui minu juurde saabus keegi minuvanune naisterahvas ja uuris, et kas ma ei tahaks tulla nende lauda, kus peale tema pidavat istuma veel tema kihlatu ning nende kaks head sõpra. Kuna olin lennukis just vaadanud Yes Mani filmi ja üksi oli eniveis igav passida, võtsin pakkumise vastu ja kolisin pikemalt mõtlemata nende lauda. Minu üllatuseks olid need tegelased väga lahedad ja ei kinnitanud ameeriklase üldlevinud stereotüüpi. Hea kül, veidi siiski, aga täiesti talutaval määral:) Ja pealegi, eks me kõik ole omamoodi stereotüübid. Igatahes õhtu kujunes meeleolukaks ja lõppes alles järgmise päeva esimestel tundidel ühes Cambridge´i linnaosas asuvas karaokebaaris, mil nimeks Courtside. Mina tuntud laulumehena sel korral siiski üles ei astunud:)

Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.

Seniks aga kõike paremat!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Hea oli blogis viimaks ometi midagi jälle uut leida. Mõtlesin, et ei tea millal see vana aasta lõpuks ära lõpeb.

Palun jätkata.