Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et eelmises postituses jäi mul märkimata, et sisenemine Kanadasse oli kõike muud kui meeldiv. Jõudsime piirilinna Calais`sse ca poole kümne paiku õhtul ja Indreku varasemale kogemusele tuginedes arvasime, et maksimaalselt 15 minuti pärast oleme üle piiri. Reaalsuses astusime aga Kanada territooriumile veidi pärast kella 23. Suurema osa kulunud ajast ootasime niisama, kuni mingeid pabereid täideti ja meie riiki sisenemise põhjuseid ning muud taustainfot omavahel klappima üritati panna. Nimelt oli piirivalvetädile pikka aega arusaamatu, kuidas on võimalik, et Indrek endale USAs auto ostis, kui ta seal vaid neli kuud elada kavatses. Lõpuks andis ta siiski alla ja lisas meid miskisse visitors listi, mis pidi tema jutu järgi meie jaoks täiesti tasuta olema!!! Me ei osanud ootamatult sülle langenud õnne tõttu esiotsa kohe aitähki öelda. Matsid nagu me oleme:) Igatahes, kui sealt tulema saime, oli esimene mõte, et jääme sinnasamasse ööbima, aga trotsist otsustasime ikkagi edasi sõita. Sobivasse motelli jõudsime Saint Johni linna ligidal ning kell oli seks ajaks jõudnud juba järgmise päeva esimesse tundi tiksuda.
Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)
Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.
Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)
Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.
2 kommentaari:
tore et su blog on taas elule ärganud ja sissekandeid ainult lisanub. kui võimalik lisa pilte ka, sest sellised joomakarud nagu teie ei jäta kindlasti asjakohast klõpsu tegemata kui olukord seda väärib. ma usun et tihti ta väärib. edasiste sissekanneteni.
vaja kontrollida:)
Postita kommentaar