Uued väljakutsed

Eelmisel aastal umbes samal ajal, kui olin sunnitud oma autost loobuma, pidasin plaani, et panen kinni ka oma Luxembourgi spordiklubi kaardi. Kõik selle keti klubid asuvad minu jaoks ilma autota minnes väga ebamugavates kohtades ja seega jäid mu külastused neisse üha harvemaks. Laisk, nagu ma olen, jäi see mul siiski tegemata. Eile olin selle eest endale siiralt tänulik, sest kui õhtul Frankfurti jõudsin ja naabruskonnaga põgusalt tutvust sobitasin, avastasin, et sama keti spordiklubi asub minu elupaigast ca 200m kaugusel. Käisin kohe uurimas, et kas saan oma Luksi kaardiga ka neile sisse. Selgus, et muidugi saan! Ma ei usu praegu ise ka, et seda ütlen, aga teen südame kõvaks ja ütlen siiski: "Elagu korporatsioonid ja ketibisnis!":) Olles üksi esimest päeva suures linnas, ees ootamas neli kuud suhtelist teadmatust, on ikka väga meeldiv avastada tuttav koht, kuhu saad õhtuti mõnusalt aega veetma minna!

Jah, alates tänasest kuni aasta lõpuni elan ja töötan Frankfurt am Mainis, kuhu mu praegune tööandja mind kogemusi hankima saatis. See võimalus avanes minu jaoks igas mõttes väga õigel hetkel, kuna viimased kaks aastat on möödunud suhteliselt sügavate mõõnade saatel ja läbi suurte pingutuste. Seega on see vahelduseks väga hea värskendus!

Täna oli siis esimene tööpäev. Ajasin hommikul ülikonna selga (ma ei ole juba kuus aastat tööl ülikonnaga käinud) ja ca kümneminutilise trammisõidu järel olingi kohal. Fuajees ootas veel terve ports uusi alustajaid (nagu tõeline 1. september), et neile õige uks kätte juhatataks. Kõik kenasti dresscode´i kohaselt ülikonnastatud või kostüümitatud ja valmis hakkama üheks paljudest mutritest selles suures masinavärgis. Enamus päevast möödus erinevaid tutvustavaid ettekandeid kuulates ja edaspidiseks tööks vajalikke halduslikku laadi toiminguid tehes, nagu ikka esimesel päeval. Ei midagi iseäralikku. Vahetult enne tööpäeva lõppu avastas mu siinne ülemus, et täna algas linnas iga-aastane Rheingau veinifestival. Tundus igati sobilik sealt läbi käia ja esimese päeva puhul klaasike rieslingut omale lubada. Ühtlasi nägin ära ka Frankfurdi südame ja sõin ühe grillvorstisaia, et kogu krempel ikka täiuslik oleks:) Ei tea ise ka, miks, aga ma ei olnud varem Frankfurdis käinud. Millegipärast on mul kogu aeg olnud mulje, et ega siin peale lennujaama ja rahanduskeskuse nagu midagi muud polegi. Nüüd aga on mul hea meel tõdeda, et päris nii see siiski ei ole. Esmamulje Frankfurdist on, vastupidi kardetule, olnud väga positiivne. Ja mis ei ole vähem oluline: minust on taas saanud pintsaklipslane ning (jällegi vastupidi kardetule) see on päris tore!:)