Vaikus eetris

Las olla veidi aega...

Montmedy

See pilt siin kõrval sai tehtud juba aprillikuus, mil käisime Belgias niisama ringi sõitmas. Sattusime Timi soovitusel sellistesse linnakestesse nagu Torgny ja Montmedy. Veidrad paigad. Eriti veider on aga Montmedy see osa, mis asub künka peal vana tsitadelli sees ja kust oleks nagu sõda üle käinud. Majad lagunevad ja seisavad veel vaevu püsti. Üksikud inimesed piiluvad akendest, mõni nokitseb oma maja kõrval auto kallal ja mõni teeb uksel kõõludes paberossi. Ei saanudki aru, kas see on taotluslikult niisuguseks jäetud või on asi ressursside puudumises. Igatahes oli päris vahva seal tuiata. Aprillis, kui me seal käisime, jäi mul millegipärast märge selle väljasõidu kohta siin kanalil tegemata. Isegi pildid jäid kuidagi unustusse ja avastasin need alles eile, mil vanu albumeid sirvisin.

Uuematest asjadest nii palju, et käisin reedel proovimas, kuidas uus Volkswagen Scirocco end teel üleval peab. Sain auto tunniks ajaks enda kasutusse ja pean tunnistama, et pärast enam teda autosalongi tagasi anda eriti ei tahtnud. Olen siiani väikeses lummuses:)

Je sens, donc je suis!

Jäägu seekord meie reisi Alsassi veinikeldritesse meenutama kuulsa önoloogiaprofessori Émile Peynaud kuldsed sõnad: "Veini degusteerimine on hea kool meie aistingute degradeerumise vastu."

Tagasi kodus

Kuigi Eestis on tore, pean ma tunnistama, et alati, kui Luksi tagasi tulen, poeb põue kuidagi meeldivalt soe ja kodune tunne. Umbes selline tunne nagu siis, kui Paidesse lähen. Nii oli ka seekord, kui Eestist pikemalt puhkuselt naasesin. Kuigi ilmad on siin veel soojad, teeb mind siiski veidi melanhoolseks asjaolu, et looduses võib tasapisi juba sügist märgata. Lehed küll ei kolleta, aga viinamarjad on juba täiesti söödavad ning õhus on veidi sügise hõngu. Hommikuti on ämblikuvõrgud puha kastepiiskades ja päike ei looju enam sinna, kuhu ta loojus siis, kui puhkusele läksin. Seda käisime üleeile Koeppchenil oma silmaga kontrollimas. Tegime väikse tiiru ümber mäe ja jõudsime tippu just siis, kui päike silmapiiri taha vajus. Vaade Wormeldange´ile ja Saksamaa nõlvadele on sealt mõistagi kena, aga pildi tegemise seisukohast langeb valgus absoluutselt valelt poolt. Kui ma ükskord suudan end kokku võtta ja päikesetõusuks sinna kohale minna, siis võib ehk ka paremaid valgustingimusi loota. Sellega tuleb aga veel veidi oodata, et hommikud hiljem hakkaksid:) Ei, ma ei oota tegelt pimedamat aega, aga ma lihtsalt ei ole hommikuinimene ja seetõttu on varajane ärkamine minu jaoks üsnagi vaevarikas. Varajasest ärkamisest rääkides meenus mulle praegu, et homme on ka üks neist hommikuist, mil tuleb juba enne päikesetõusu luugid lahti lüüa. Oh ja ah, aga mis teha. Hea on samas teadmine, et juba homme pärastlõunal stardime sõpradega iga-aastasele veinimaitsmise retkele Alsassi. Uuemaid veidiuudiseid jagan seega järgmisel nädalal.

Seniks aga seiklusi!

Insenbornis ujumas

Eile õhtupoolikul vahetult pärast äikest. Esimest korda sel aastal. Super!

Rattaga Keeniasse

Ei, pealkirja ei tasu valesti mõista, arvates et ma nüüd rattaga Keeniasse sõitma hakkan. Kuigi see oleks ju päris lahe! Tegelikult on asi selles, et juhtusin eile messengeris jutlema ühe oma siinse sõbraga, kes tutvustas mulle heategevusprojekti Down Right Kenya, mille raames grupp häid inimesi ratastel Inglismaalt Keeniasse sõidavad, kogudes samal ajal annetusi Keenias kooli ehitamiseks.

Tunnistan, et ma ei ole seni igasugustes heategevuslikes rahakogumisaktsioonides väga optimistlikult kaasa löönud, kuna kogutud raha liikumine ei ole tihtipeale eriti läbipaistev ning selle kasutamise otstarbekus on paljudel juhtudel kergelt öeldes arusaamatu. Samuti on mulle vahel jäänud mulje, et heategevusprojektides osaletakse pigem selleks, et oma CV-sse see hiljem kuldsete tähtedega kirja panna, kui selleks, et midagi tõeliselt kasulikku omakasupüüdmatult korda saata. Seetõttu on asjalikku projekti, millest ka tegelikult kasu on ja millesse tekiks soov panustada, keeruline muust mürast eristada. Down Right Kenya kodulehte uurides, sõbralt selgitusi küsides ja enesele omast skepsist (ei saa ju lõpuni kindel olla, et minu annetus mingi kohaliku asjapulga taskusse minevaks altkäemaksuks ei muutu) veidikene alla surudes tundus mulle, et see projekt on üks neist, millesse võiks oma tagasihoidliku panuse anda küll. Loodan vähemalt, et kogutud raha eest mingeid postkaarte, embleemiga seljakotte ja muud sarnast populistlikku jura valmistama ei hakata.

Hooaja lõpetamine

Täna lõppes hooaeg Pascale Schmiti tantsukoolis. Selle puhul vaadati stuudios viimase esinemise videot ja pilte, joodi šampanjat ning aeti niisama juttu. Sain endale ka selle video, nii et kes esinemist vaatama ei jõudnud, kuid kes mingil põhjusel tahaks näha, mis seal toimus, siis võib lahkelt ühendust võtta. Näitan hea meelega. Nüüd aga on siis selles valdkonnas septembrini puhkus. Hästi on, et on! Saab akusid laadida ja mõtteid koondada. Aga järgmisel hooajal uue hooga ning loodetavasti kvalitatiivsel tasandil ka paremini.

Kui sealt hooaja lõpupeolt koju jõudsin, panin tähele, et taevas on huvitavas värvis ja liikumises. Mõtlesin, et jäädvustan seda nähtust. Kahju, et kuskile huvitavamasse kohta ei jõudnud, et seda pildistada ja pidin kodurõduga piirduma. Aga selline ta siis sai.

Summer in the City

Kui Eestist pärast jaanipäeva saabusin, hakkasin mõtteid mõlgutama juba augustipuhkuse üle, mil pikemalt jälle kodumaal saan olla. Siis tabas mind aga pelutav arusaam, et kui juuli siin augustit oodates mööda läheb, siis juhtub nii, et augusti lõpus puhkuselt naastes ongi suvi läbi ja linnud valmis parvedesse kogunema hakkama. Seega otsustasin juulist võtta kõik, mida Luxembourgil mulle pakkuda on. Ja õnneks ei olegi seda liiga vähe. Lihtsalt vajaliku teabe saamisega on siinmail veidi keerulised lood. Info huvitavate ürituste kohta liigub minu jaoks kuidagi kaugetel ja suletud kanalitel. See tähendab, et ise peab palju vaeva nägema, et õige asi üles leida. Vastandlikult Eestile keegi söögi alla ja peale reklaami ei tee. Vähemalt mitte neil kanalitel, mis mulle kättesaadavad ja mõistetavad on. Tundub, et peab ikka selle kohaliku põliskeele õppimise tõsisemalt käsile võtma. Aga tulles tagasi selle juurde, et suvi siin märkamatult ei mööduks, tuleb näpuga järge hoida üritustesarjal Summer in the City. Selle raames toimub palju igasuguseid erinevaid kontserte, mida kindlasti külastada kavatsen. Tänagi on plaanis linnapeale minna, sest üles on lubanud astuda üks minu lemmikuid loomingulisi kollektiive, Ojos de Brujo. Nad esinesid eelmisel aastal jazzkaare raames Tallinnas ka, aga paraku ilma minu osavõtuta. Täna peaks see võlg tasutud saama. Sestap ootangi suure huviga.

Lisaks kultuurilise sisuga ajaviidetele olen taas saanud trenni tegema hakata. Jaanipäeval Eestis saadud külmetus on piisavalt taandunud ja võimaldab juba normaalselt liigutada, ilma et pulss kohe punasesse tõuseks. Nii käisingi täna hommikul Bambeschi metsas tervisejooksurajal kepikõndi tegemas. Rühkisin just parasjagu üht järsemat tõusu võtta, hoides tempot madalal, et süda parajas rasvapõletusrütmis tuksuks, kui minust vuhises joostes mööda mingi blond näitsik. Tõstsin pilgu kõrgemale ja sain tema särgiseljalt huvitava teate. Suurelt keset selga ilutses pilt inimkäest, mille sõrmed olid sätitud nii, et neli neist olid rusikas ja üks vaataja (antud hetkel siis minu) suunas uhkelt püsti. Arvake ise, milline sõrm see püsti oli! Vihjeks nii palju, et pöial see ei olnud! Lisaks mainitud kõnekale kujundile seisis selle all selges rasvases kirjas ka selgitus neile, kes sümbolite mõistmises nõrgad on: FUCK OFF! Võtsin mulle edastatud sõnumi sirgeselgselt teatavaks ja keskendusin taas pulsi hoidmisele, tehtud riuka üle isekeskis muiates. Pean tõdema, et antud kohas ja olukorras mõjus see särk niivõrd absurdsena, et siiamaani ajab naerma:)

Elagu ipsaanlased

Nüüd on see siis kahjuks läbi. Õnneks aga läks kõik nii nagu ma sisimas algusest peale lootsin. Üritasime finaalmängu Knuedleri platsil suurelt ekraanilt vaadata ka, aga saime peagi aru, et see ei ole hea mõte. Seal oli lihtsalt liiga palju suvalisi niisama rippuvaid inimesi, kelle hulgas omale sobiva koha välja võitlemine ja selle hoidmine võtnuks arutult energiat. Ja kui oleks veel soovinud ühe õlle võtta, oleks esimene poolaeg järjekorras seistes möödunud. Aga kes siis niimoodi mängu süveneda saab! Nautimisest rääkimata! Seega tundus mõistlikum olevat end kuskile pubisse sättida, lootuses, et mõni laud veel vaba on. Lauaga läks hästi, sest enamik inimesi möllas ju õues ja vabu kohti oli küllaga. Saime omale suisa teise rea laua, kust oli pagana hea rahulikult mängu jälgida ja õpetlikult mängijate võimete kohta kommentaare jagada. Just nii, nagu tõelisele tugitoolisportlasele kohane on:). Käisime pärast mängu sealt platsilt korra veel läbi, kus pidu täie hooga käis, aga pikemaks ei jäänud. Kas oli asi pühapäevas või milleski muus, kuid magamaminek tundus tol hetkel kuidagi mõistlikum.

Nüüd mõtlen, et kogetu põhjal võiks jalkafännid (aga miks mitte ka mistahes muu spordiala fännid) lihtsustatult vist kolmeks jagada: 1. tõelised fännid, kes käivad mänge staadionil vaatamas, 2. lihtsalt jalkahuvilised nagu mina, kellele meeldib mängu mugavalt istudes telekast vaadata ja 3. fännid, kes on nõus mängu vaatamise tingimuste osas teatavaid mööndusi tegema eeldusel, et saaks end kuskil vabas õhus koos teiste endasugustega jalka egiidi all lihtsalt välja elada (eriti hea oleks muidugi, kui oma rahvusmeeskond veel võidaks ka).

Jaaniõhtu

Eestimaa suvedes on midagi sellist, mida ma veel kuskilt mujalt leidnud ei ole. Seepärast tahangi ma suvepuhkust ikka ja alati just seal veeta. Lihtsalt parim, sõltumata ilmast!

Teade flamenkohuvilistele

Ajaloolise tõe jälil

Viimaste päevade vaieldamatu pärlsündmus minu jaoks oli filmi The Soviet Story vaatamine. Kui avaneb võimalus, soovitan tungivalt! Lisaks sellele, et sain läbi selle filmi oma ajalooteadmisi värskendada ja täiendada, kinnistus mu jaoks ka teadmine, et nn vanas Euroopas ei tunta või ei taheta tunda ajaloo SEDA külge ikka üldse. Saati siis Venemaal, kelle jaoks ajalugu teadupärast selline parajalt paindlik suurus on, mida vastavalt oma äranägemisele muuta on võimalik. Oleks vaid, et see linateos ikka laiemasse levisse jõuaks ja inimesed selles sisalduva üle veidi sügavamalt mõtelda viitsiksid ning sellest ka aru saada püüaksid. Võib olla siis ehk kunagi...

Zanzibar

Seiklus jätkus juba järgmisel päeval pärast Kililt naasmist. Lihased ja liigesed (eriti põlved) olid läbitud katsumuse tõttu valusad ja kanged, kuid hinges kutsus juba uute emotsioonide ja avastuste poole. Kõiki logistilisi asjaolusid arvestades oli meil vaba aega kuni õhtuni, sest pidime ju end Kili jalamil asuvast hotellist välja registreerima ja järgmisse hotelli, mis asus Kilimanjaro lennujaama vahetus läheduses, polnud mõtet kiirustada. Seega pidasime õigeks päeva sisukalt kasutada ja sebisime omale ühepäevase safari Arusha rahvuspargis. Pikemalt ei olnud lihtsalt võimalik ja seetõttu pidime leppima vaid väikese proloogiga tõelisele safarile, mis seekord meie reisi eesmärkide hulka ei kuulunud, kuid mille kunagi kindlasti ette võtan. Tegelikult pean tunnistama, et selle poole päevaga, mis me seal ringi sõitsime, nägin rohkemgi, kui loota julgesin. Teiste seas nägime isegi leopardi, kes giidi sõnade kohaselt selles pargis üldse ei pidavat elama. Ju ta siis eksles seal niisama või sehkendas mingit tähtsat asjatoimetust õiendada, aga igatahes kohal ta oli. Pildile kahjuks teda püüda ei õnnestunud, sest tal tundus kuhugi kiire olevat. Päike küttis hullu kombel ja käevarred said kaamera hoidmise tõttu korralikult päevitada. Õnneks tegi kaasavõetud päiksekreem oma tööd hästi ja põletust ei tekkinudki. Samas kuppel kumises kuumusest hiljem küll.

Olles Arusha rahvuspargi põgusalt üle vaadanud, sõitsime KIA Lodge´i, kus olime plaaninud ööbida, et hommikul kohe Zanzibarile lennata. Kahjuks nägid asjaolud ette ka seda, et pidime head aega ütlema Intsule, kes hilisõhtuse lennuga koju tagasi lendas. Ei, ta ei jätnud reisi pooleli, vaid tema reis oligi veidi lühemana plaanitud. Seetõttu jätkasime Erkiga reisi Zanzibari suunas kahekesi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et Zanzibar koosneb tegelikult mitmest saarest, millest kaks suuremat on Unguja ja Pemba. Unguja asub nendest kahest lõuna pool ja just teda tuntakse ning tutvustatakse mujal maailmas millegipärast Zanzibarina, kuigi see päris tõele ei vasta. Pemba on poliitilise opositsiooni süda ning sealsete elanike arvates on see ka põhjuseks, miks Pemba Unguja kõrval nõnda varju on jäänud. Ei jõua sinna turistide hordid (mis on ju iseenesest vägagi hea) ega avane tema jaoks riigi rahakoti rauad. Meie esimeseks peatuskohaks Zanzibaril oli Stone Town. See on kohaliku elu keskus, mis lisaks turistidele kubiseb igasugu müügimeestest ja muidu best friendidest, kelle arvates sa ilma nendeta mitte kuidagi hakkama ei saa, kes sugugi ei usu sinu sellekohaseid vastupidiseid väiteid ja kes oma teenuste eest ebanormaalselt palju raha ei häbene küsida, teenuse kvaliteeti seejuures tagamata. Kogu selle pealetükkivuse juures on nad oma teenuste osas ka väga paindlikud ja leidlikud. Ses mõttes, et kui sa ühe teenuse pakkumise tagasi lükkad, tuleb varrukast muudkui uusi pakkumisi juurde. Jääb mulje, et põhimõtteliselt on võimalik ühe tegelase juures teha kõiki asju, mida seal üldse võimalik teha on. See kõik oli mulle alguses väga võõras ja veidi vastukarva, kuid hiljem, kui nahk selliste tegelaste suhtes juba paksenenud oli ja linna ajaloolist hinge paremini näha sai, tundus Stone Town väga huvitava paigana, kus avastamisrõõmu jätkub pikemakski kui kolm päeva. Täpselt nii pikalt veetsime seal ka meie. Selle aja jooksul tutvusime linnaga ning tegime kaasa ühe turismiatraktsiooni ehk Spice Touri saare keskosas asuvas metsatukas. Nagu hiljem ühelt inglise paarilt kuulsime, oli meie vürtsituur nende omaga võrreldes ikka väga kuninglik. Nii et tänavalt suvalise tegelase venna või onupoja firma kaudu reisi broneerides tuleb arvestada ka teatava üllatusmomendiga. Meie valisime oma tripi välja hotelli kaudu, kus ööbisime ja ma arvan, et meil ei tulnud kahetseda. 15 dollari eest sai looduslikus keskkonnas tutvuda kõiksugu tuntud ja vähemtuntud vürtsidega, maitsta erinevaid küpseid puuvilju (nende seas Fanta apelsini) otse puu otsast, süüa värskelt valmistatud lõunat kellegi kohaliku tädikese kodus ja rüübata reisi lõppedes äsjakooritud kookospähkli piima. Igatahes oli see huvitav kogemus ja õpetlik kogemus.

Stone Townist edasi suundusime põhja, Kendwa ranna poole, kus plaanisime rannamõnude nautimiseks pidama jääda sellises kohas nagu Kendwa Rocks. Rough Guide väidab, et alles hiljuti (90ndate keskel) oli see paigake teada vaid käputäiele vabahingedele, kes seal oma päevi vaikselt tiksudes mööda saatsid. Ei viinud sinna ükski tee ega levinud seal elekter. Tänaseks on olukord mõistagi oluliselt muutunud ja metsikust hipirannast on saanud üsna populaarne perega suvitamise koht. Mööda randa edasi on lisandunud ka uusi hotelle ning bungaloid. Õnneks aga päevitamist ja niisama vedelemist sellised arengud ei sega. Lesisime seal nagu päevakoerad tervelt neli päeva ja seisime hea selle eest, et nii keha kui vaim korralikult puhanud saaks. Sellest täiesti piisas, et tunda endas taas soovi kuhugi edasi liikuda.

Järgmiseks sihtpunktiks võtsime Pemba saare, mis köitis oma metsikuse ja vähese turistude arvuga. Väidetavalt ei viibi sellel saarel korraga rohkem kui paarkümmend valget inimest. See teadmine kannustamas, astusime Stone Townist ööpraamile, mis meid Pemba sadamalinna Mkoanisse pidi viima. Kõik laabus sujuvalt ja hommikuks olimegi kohal. Pärast mõningaid sekeldusi kohalike jobutaksojuhtidega jõudsime siiski sinna, kuhu minemas olime - Wete linnakesse ehk kohta, kus 99% elanikest on islamiusulised, kus on kokku üks hotell ja kaks võõrastemaja ning kaks baari. Kõigele sellele lisaks aga leidub seal uskumatult sõbralikke inimesi. Hoopis erinevad neist, keda Stone Towni tänavail kohata võib. Tagantjärgi vaadates kujuneski aeg Pembal meie reisi juures selliseks, mil kõige paremini kohalikku eluolu näha ja tunda saime. Isegi turistid, kellega seal kohtusime, olid teistsugusemad kui tavaliselt. Kuidagi mõistlikumad ja inimestena reaalsemad, kui nii saab üldse öelda. Sellest, mis elu Wetes elatakse, võiks kirjutada pikki poognaid, kuid kõige ehedama ettekujutuse saab siiski vaid seal kohapeal viibides, nagu maailmas paljude teistegi kohtadega kipub olema. Meie veetsime Pembal neli päeva, kuigi oleks tahtnud ja võinud seda teha oluliselt rohkem, sest ülejäänud saar jäi veel avastamata.

Pembalt naastes oli meil puhkust jäänud veel vaid loetud päevad, mille jooksul pidime jõudma tagasi KIA Lodge´i, kuhu olime jätnud oma talvevarustuse ja mille ligidalt pidi väljuma meie lend kodu poole.

Selline ta siis oligi, see minu esimene reis mustale mandrile. Mälestusi on palju ja meeldivaid. Mõned neist on foto kujul nähtavad minu pbase.com galeriis. Kel huvi, vaadaku järgi.

Teekond Uhuru tippu

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama ühest ammu möödunud päevast, mil Erki käis välja idee proovida vallutada Kilimanjarot, Aafrika kõrgeimat ja maailmas kõrguselt kümnendat tippu. Tol hetkel tundus see mõte mulle liiga hullumeelne ja seetõttu ma rohkem aega selle üle juurdlemiseks aktiivselt ei kulutanud. Mis aga ei tähenda, et see mõte mulle kuhugi kuklapiirkonda edasi ringlema ei jäänud. Jäi küll. Elas teine seal oma elu ja oli esialgu päris vaikne. Kui aga saabus aeg, mil tuli otsustada, kuhu sel aastal reisima minna, ärkas too mõtteräbal üles ja tõstis valju kisa. Tõstsin seepeale teema enda jaoks päevakorda ja tegin veidi taustauuringut, et mida see Kilile ronimine endast õige kujutab. Meenutasin Erkilegi tema kunagist ettepanekut ja ütlesin, et võiks ju asja edasi mõelda. Eriti pikalt teda veenma ei pidanud. Ma enam täpselt ei mäleta, millal ja kus see oli, aga miskipärast arvan, et olime Erki juures veini mekkimas, kui otsus Kilimanjaro vallutada lõplikult vastu võeti. Enam tagasiteed ei olnud ja ettevalmistused võisid alata. Tutvustasime oma plaani veel paarile sõbrale, kuid ainus, kes tol korral sõelale jäi, oli Indrek. Ja nii juhtuski, et pärast mõningast planeerimist ja asjaajamist me kolmekesi teele asusimegi: 5. märtsil 2008 Luksemburgist, vahemaandumisega Amsterdamis ja lõpp-peatusega Kilimanjaro lennuväljal.

7. märts 2008

Pärast kahepäevast harjumist ekvatoriaalse kliimaga Kilimanjaro Mountain Resortis asusime teele. Kuna olime tippu tõusmiseks valinud Rongai raja, mis algab mäe põhjaküljelt Keenia piiri vahetust lähedusest, pidime väravani jõudmiseks sõitma ligikaudu 3h. Selle aja jooksul nägime palju põnevat kohalikust külaelust ja sealsete inimeste igapäevastest toimetustest. Matkaraja alguspunkti Nalemorusse (1950m) jõudsime kella 12 paiku. Meeskond oli seal juba ootel. Läbisime mõningad bürokraatlikud toimingud ja tutvusime meie giidide Andrew ning Sylvesteriga ja kokaga. Pikka juttu ei tehtud ja peagi asusimegi oma eesmärgi poole liikuma. Sel ajal, kui meie juba metsa vahel oma esimesi samme tegime, kaaluti väravas varustust ja pakiti see vastavalt iga kandja kandevõimele väiksematesse kottidesse laiali. Teekond esimesse laagrisse, mis asub 2700m kõrgusel, ei olnud eriti raske. Kõrguste vahe võrreldes algusega on küll suur, kuid see ei anna sellisel kõrgusel veel tunda. Minu jaoks oli suurim probleem hoopis kuumus ja enneolematu veekadu organismist. Vesi kehast lihtsalt voolas ja poolel teel olles, kui veel vihma ka sadama hakkas, olin veendunud, et võtsin liiga vähe T-särke kaasa. Kuldne reegel sellisel matkal on tarvitada päeva jooksul neli kuni viis liitrit vett. Kolm liitrit sellest peaks tulema puhtalt veest, ülejäänud toidust ja teest. Kolm liitrit niisama ära juua on päris palju ja joomine kippus vahepeal meelest minema. Vähemalt alguses. No palju sa ikka jaksad omale vett sisse kallata. Aga jooma peab ja seda ka siis, kui otseselt janu ei ole, sest sellise temperatuuri ja füüsilise koormuse juures tähendab janutunne juba väga suurt veepuudust organismis. Aga see selleks.
Esimesse laagrisse (Simba camp, 2700m) jõudsime kella kolme paiku. Ilm oli taas ilusaks pööranud ja päike soojendas meeldivalt. Kuivatasime oma riided telgi katusel ära ja vedelesime niisama. Vahetasime teineteisega esimesi muljeid ja jõudsime järeldusele, et senimaani oli kõik hästi läinud. Pärast väikest puhkust tegime koos Sylvesteriga esimese aklimatimatka, mis tõstis meid umbes 3000m peale. Saime teada, et sealkandis pole väga ebatavaline kui elevante ja pühvleid kohtad. Tegemist on loomadega, kes tulevad lähedalasuvatelt Keenia tasandikelt paremat toidupoolist otsima ja satuvad ringi uitades ka matkaraja lähedusse. Igatahes soovitati öösel vetsu minnes taskulamp kaasa võtta, juhuks kui mõnda eelnimetatud tegelast peaks kohtama. See, kuidas taskulambiga elevanti minema peletada, jäi mul aga õnneks kogemata. Ainus loom, keda kohtasime, oli hüään, kes meile aklimatimatkalt naastes rajal kenasti vastu jalutas. Kohtumine temaga oli üürike, kuid vahva. Aga jah, öö saabub mäel naljakalt vara, sest päev kulgeb põhimõtteliselt päiksega samas rütmis ja kui päike on loojunud, tuleb ka endal silmad looja lasta. Sest mida muud sa seal pimedas ikka passid. See tähendas, et öörahu saabus umbes kaheksa paiku õhtul. Mõnikord ka varem, samas mõnikord veidi hiljem, olenevalt sellest, kui väsitav päev oli olnud ja kui kauaks juttu jätkus.

8. märts 2008

Õhtul varakult magama minemine tähendab seda, et hommikul pole varakult ärkamisega mingeid probleeme. Hiljemalt kell seitse on kõik luugid pärani lahti ja päev võib alata. Nagu me tol hommikul aru saime, algasid kõik meie hommikud tassi kuuma tee ja kausi kuuma veega. Esimene seespidiseks ja teine välispidiseks kasutamiseks. Hommik oli karge ja kastene. Alles siis, kui päike juba kõrgemal oli, läks olemine soojemaks ja kuivemaks. Parkisime kõhud putru, muna ja praesinki täis ning oligi aeg järgmise laagri poole liikuma hakata. Seekordne teekond oli päris järsk ja vesi voolas kehast taas ojadena. Ilm oli samuti palav ja see ei teinud olukorda üldse kergemaks. Tee peal jõudsime järgi grupile inglastele, kelle tollepäevane retk oli poole pikem kui meie oma ja seetõttu oli nende tempo ka aeglasem. Nende teekond oli pikem seetõttu, et nemad olid valinud tippu jõudmiseks kuus päeva, seevastu kui meie retk pidi kestma seitse päeva. Vahetasime inglastega paar viisakusrepliiki ja rühkisime edasi. Taimestik meie ümber muutus aina kiduramaks. Teine laager, mis asub 3400m peal, võttis mind vastu hoomatava peavaluga. Tundus, et keha ei olnud aklimatiseerumisega kõige paremini hakkama saanud. Isegi aklimatimatk 3700m peale ei teinud olukorda paremaks. Alles siis, kui olime õhtust söönud, muutus enesetunne heaks. Siinkohal peangi meie kokka kiitma. Kogu selle askeetliku elu juures, mis meil mäel oli, suutis ta meid õhtuti ikka erinevate hõrgutistega kostitada. Kui hommikuti oli stabiilselt pudru- ja munaring, siis õhtuti oli menüü väga vaheldusrikas. Sõime nii liha, kana, kala, kartulit, riisi kui pastat. Ja seda kõike erinevate kastmetega. Tõesti, sellistes tingimustes paremat tahta ei oleks osanudki ja nagu hiljem selgus, võib Tansaanias restoraniski hoopis kehvemalt süüa saada. Tol õhtupoolikul jalutasin laagriplatsilt veidi eemale, et omi mõtteid mõelda. Istusin ühel kaljunukil, silmitsesin all kaugel laiuvaid Keenia tasandikke ja mõtisklesin niisama elu üle.

9. märts 2008

Öösel või varahommikul (kella ei viitsinud vaadata, aga pime oli) ärkasin selle peale, et keegi jooksis müdinal läbi laagri. Mitu korda. Taskulampi tal igatahes kaasas ei olnud. Ja mida teebki üks pühvel taskulambiga. Jah, tegemist oli pühvliga, sest Sylvester hiljem küsis, et kas meie ka kuulsime, kuidas öösel paar pühvlit meie laagrist läbi sörkisid. Hea teada, edaspidiseid öid silmas pidades:) Igatahes, hommik oli väga külm ja karge. Kõik riided telgis olid ka külmad ja - mis kõige hullem - niisked. Egas midagi, tuli soe fliis selga ajada ja loota, et kuum tee annab seestpoolt sooja. Mul polnud Indrekuga võrreldes tegelt häda miskit. Tee andis sooja ja eluvaim tuli kiirelt tagasi. Vaene Ints aga külmetas juba teist ööd oma magamiskotis, mis on mõeldud magamiseks vist minimaalselt pluss 15 kraadi juures. Igatahes ei saanud ta öösel sooja ka siis, kui kogu soe riietus seljas oli. Tol hetkel tema nahas olla küll ei tahtnud, sest magamatus tippu jõudmist silmas pidades just kasuks ei tule. Sylvester, hea inimene, laenas talle edaspidisteks öödeks enda magamiskoti ja oli nõus ise külmetama. Ja külmetama ta pidi! Aga Intsul oli järgmistel öödel see-eest väga hea ja soe.

Teekond kolmandasse, Kikelelwa laagrisse (3600m) oli suhteliselt kerge, sest radas lookles üles-alla ja kõrguste vahe tuli kokkuvõttes vaid 200m. Terve tee saatsid meid söestunud põõsad ja kidurad puud. Nimelt oli 2007. aasta septembris Kilimanjaro põhjaküljel suur tulekahju. Sylvester oli sel ajal just ühe grupiga mäel ja nägi eemalt, kuidas tuli üha suuremaks paisus. Seetõttu olid nad sunnitud ka oma marsruuti muutma. Nüüd on sellest aga vaid mälestus söestunud okste ja kändude näol. Läheb veel kaua aega, enne kui see paik neist vigastustest taastub. Kikelelwa laagrisse jõudsime varakult (12.30) ja seega oli meil terve päev laagris vedelemist. Laager on seal kena. Ühest küljest kõrgub Mawenzi ja teisest Kibo (ehk laiemalt tuntud kui Kilimanjaro) tipp. Mõlemad on väga võimsad tipud, kuid meile pakkus sel reisil huvi vaid too viimane. Tundsin taas tuttavat teravat peavalu, mis mind hooti külastas. Rääkisin sellest ka meie vanemale giidile Andrew´le (pildil paremal), kuid too rahustas mind maha ja kinnitas, et kõik on kontrolli all. "Hakuna matata!" nagu talle meeldis iga asja peale öelda. Andrew, kes välimuselt sarnaneb veidi Samuel L. Jacksonile, oli üleüldse eriti lahe tegelane. Ta on Kilil roninud juba 22 aastat ja kogemus on lausa silmist paista. Kogu tema olemusest kiirgas ülimat rahulikkust ja kindlust. See andis ka mulle kindlama tunde, et peavaluga tasapisi võidelda. Mingit ravimit ma siiski võtma ei pidanud, sest sain peavalust söögi, joogi ja magamisega lahti. Ainuke mure oli see, et mobiilil polnud matka algusest saadik levi olnud ja seega puudus igasugune võimalus enda tegemistest kodustele teada anda. Samas oli see ka üks asjaolusid, millega olin isekeskis eelnevalt arvestanud ja suurt üllatust sellega seoses tegelikult ei olnud.

10. märts 2008

Hommik Kikelelwa laagris oli fantastiline. Ärkasin looduse kutse peale veel enne päiksetõusu ja kobisin telgist välja. Sellist vaatepilti, mis mulle taevas avanes, ei olnud ma seni veel näinud. Terve taevalaotus oli tähti täis, igaüks eredam kui teine. Asjale lisas vürtsi veel see, et lõunapoolkera tähed mulle võõrad on. Ainuke tuttav kujund oli suure vankri oma ja see oli ka pea alaspidi. Selge tähistaevas lubas ka ilusat hommikut ja selles ei pidanud me pettuma. Päike näitas oma esimesi kiiri umbes poole seitsme paiku ning koos nendega ärkasime ka meie. Toimetasime oma hommikused tegevused ära ja asusime teele järgmise laagri poole, mis asub 4300m peal. Lihtne matemaatika näitab, et tõusu oli sel päeval ees 700m. Seda on sellises kõrguses päris palju ja kui arvestada mind vaevanud peavalusid, tekkis eesseisva katsumuse ees teatav aukartus. Teekond oli järsk ja umbes poole peal tundsingi, kuidas tuttav peavalu vaikselt maad hakkas võtma. Kuna Erkil ja Intsul polnud häda midagi, järeldasin sellest, et olen keskmisest kehvem aklimatiseeruja. Jäi vaid üle loota, et päeva jooksul valu taandub ja meeleolu paraneb. Mawenzi tarni laagrisse jõudsime pärast 3-tunnist järsku matka. Nagu laagri nimigi ütleb, asub see Mawenzi tipu jalamil. Uskumatult kaunis koht. Ühel pool uhke terav kalju ja teisel pool lõpmatusse ulatuv tasandik, mille kohal sõudmas pilved. Sellest saime aimu tegelikult alles järgmisel hommikul, sest tol päeval jõudis koos meiega laagrisse ka üks suuremat sorti tume pilv, millest hakkas mõne aja möödudes (õnneks olime seks ajaks oma aklimatimatka juba ära jõudnud teha) sadama rahet. Ilm muutus hetkega külmaks ja vastikuks. Pesemine sellistes tingimustes midagi nauditavat mõistagi ei olnud. Külm tungis üsna sügavale konti ja seega ei jäänud meil muud üle kui söögitelgis kügeleda ning gaasilambi ääres sooja otsida. Istusime seal päris pikalt ja tegime nalju, mida on võimalik mõista vaid neil, kes ise tol hetkel seal kohal olid. Pimeduse saabudes kobisime telki niiskete asjade vahele ja uinusime mägede und.

11. märts 2008

Hommik algas kenasti. Pilved olid kadunud ja päike sulatas hoogsalt eelmisel õhtul sadanud rahet. Ees ootas pikk päev. Teekond Mawenzi Tarnist Kiboni pidi kestma 4,5h. Ja nii enam-vähem ka läks. Kivine rada viis meid Mawenzi (ülemisel pildil) ja Kibo (alumisel pildil) tippu ühendava mägikõrbeni, mida seal sadulaks kutsutakse. Järjekordne nähtus, mida mina seni veel näinud ei olnud. Neli ja pool kilomeetrit üle merepinna, kuum päike, külm ja suhteliselt vali tuul ning kilomeetreid laiutav tühjus. Kõik see kokku tegi teekonna Kiboni minu jaoks päris vaevaliseks. Sõber peavalu oli taas platsis ja tekitas hinges teatavaid küsimusi, kuidas järgmisel ööl toimuva tipuvallutuse üle elan. Seekord polnud mina ainus, kellel pea valutas. Peavalutajate klubisse otsustas astuda ka Ints. Mitte et see mulle mingi eriline hea uudis oleks olnud, sest minul ju peavalu säilis, aga kahekesi on kannatusi taluda siiski veidi lihtsam kui üksi. Mägikõrbe ületamine jõudis siiski õnnelikult lõpuni. Tipu vallutamise baaslaagrisse ehk Kibo Huti jõudsime kella ühe paiku. Erilist söögiisu ei olnud ja pea lõhkus päris kõvasti. Leevendust peavalule leidsin pärast aklimatimatka, mille käigus tõusime 4800m peale. Andrew arvas, et öist tipuvallutust silmas pidades oleks mõttekas võtta siiski üks aspiriin. Lihtsalt selleks, et ei peaks nii palju kannatama. Nii ma ka tegin ja tundub, et see oli tark tegu. Kogu olemine läks pärast aspika võtmist palju kergemaks. Mõtted olid muidugi veidi tumedad, sest mulle tundus kuidagi uskumatuna see, et pidime tippu hakkama vallutama juba samal öösel. See tähendas, et öörahu saabus 18.30. Sundisin end magama jääma ja endalegi üllatuseks see õnnestus.

12. märts 2008

Äratus oli kell 23.00. Sellele järgnes kiire tee ja snäkk, et organism käima tõmmata. Paksud riided seljas, otsmikulamp ümber pea, ning tipuvallutus võis alata. Kell oli seks ajaks tiksunud täpselt südaöösse ehk alanud oli uus päev. Endiselt tundus veider sellisel kellaajal matka alustada. Aga nii see seal käib, sest päevasel ajal, mil päike paistab, pidid hapniku kättesaadavusega poole kehvemad lood olema. Nii et kui öösel siis öösel. Mis seal ikka! Uus ja huvitav kogemus jällegi. Tõusu algus oli kohe päris järsk ja rada mitte ei loogelnud siksakis, vaid läks suht otse üles. Hoidsin pöialt, et pea valutama ei hakkaks ja nii uskumatu, kui see mulle ka tundus, pea ei hakanudki valutama. Esimene hingetõmbepaus oli William Pointis, mis asub 5000m peal. Mis kell siis oli, seda ma enam ei mäleta, aga tundus, et olime juba terve igaviku kõndinud. Vaatamata Andrew lubadusele, et kohe muutub tõus laugemaks ja rada hakkab tegema sikk-sakke, jätkus väga karm tõus. Järgmise peatuse tegime 150m kõrgemal Hans Meyer Cave´is. Vahemärkusena ütlen, et Hans Meyer oli esimene inimene, kes Kilimanjaro tippu tõusis. Aasta oli siis 1889. Meil Erki ja Intsuga oli tipust sel hetkel veel puudu rohkem kui 800m. Ajataju oli suhteliselt hägustunud, kuid arvan, et järgmine etapp Hans Meyer Cave´ist edasi kestis 2,5h, mille jooksul tõusime 350m ehk teisisõnu jõudsime 5500m peale, kus asub punkt nimega Jamaican Rocks. Kõrgus huvitaval kombel mõju veel ei avaldanud. Liikumine toimus eriti aeglases tempos, jalgu lihtsalt üksteise ette, töntsi, tõstes. Tõus Gilman´s Pointi (5686m) viis üle kaljunukkide ja suurte kivide. Väga karm oli see. Esimest korda oli jalgades tunda väsimust ja kõrguse mõjul tekkis mul pearinglus ja tasakaalutus. Keha ei tahtnud enam kuidagi sõna kuulata. Vajasin liikumiseks matkakepi abi. Õnneks Ints, hea inimene, laenas mulle ühte enda omadest. Giidid ütlesid, et koos füüsilise väsimusega on see täiesti normaalne nähe. Mis mul muud üle jäi, kui neid uskuda ja edasi punnitada. Katus sõitis ka Intsul, kes alguses ei tahtnudki Gilman´s Pointist edasi tulla. Ühine toetus aga sundis tedagi veel viimast võtma ja edasi pingutama. Erki oli sel ajal suhteliselt vaikne, aga hiljem selgus, et ega temagi kõrguse mõjudest puutumata jäänud. Gilman´s Pointist Uhuru tipuni viib rada, mis ääristab vulkaani kraatrit. Tipu poole rühkides suurt midagi näha ei olnud, sest päike polnud veel tõusnud, kuid tagasiteel olid vaated ahhetamaajavad. Kahjuks mu fototehnika keeldus sellises kliimas töötamast ja nii jäidki sellest kraatrist mul pigem mälupildid.
Päikesetõusuks jõudsime tippu. Kell oli siis 6.15 ja temperatuur võis Andrew arvates olla ca -10 kraadi, millele lisandus tuule mõju. Tipus eriti kaua passida ei tahtnudki. Keha oli väga kurnatud ja mõistus ei töötanud sajaprotsendiliselt. Tegime paar pilti ja hakkasime alla tagasi minema. Tee alla oli kohutavalt tüütu. Kokku kulus Kibo laagrisse tagasijõudmiseks kaks tundi. Jalad, mis olid väsinud juba üles minnes, muutusid järjest pehmemaks. Kibos peatusime vaid paariks tunniks, sest laskumine pidi jätkuma. Õhtupoolikuks jõudsime mööda Marangu rada laskudes laagrisse, mis asub 3700m peal ja mille nimi on Horombo Huts. Seal laagrisse heites ja reaalsust taas paremini tajudes tundusid eelnenud tunnid justkui unenäona. Kõik see, mis öösel ja varahommikul juhtunud oli, tundus niivõrd ebareaalne ja uskumatu. Tore oli omavahel viimaste hetkede emotsioone vahetada ja tõdeda, et need kõigil enam-vähem sarnased olid. Mõned märksõnad: väsimus, pearinglus, mõttetöö ja asjadest aru saamise aeglustumine, liigutuste automaatsus, ümbruse mitte tähele panemine jms. Ühine oli kõigil ka seisukoht, et midagi sellist enam niipea ette ei võta:)

13. märts 2008

Ees seises pikk päev laskumist. Teekonda alustasime hommikul varakult ja pärast seda, kui läbitud oli 19km ning möödunud 6h, jõudsime päris alla Marangu väravasse. Seal anti meile tunnistused Uhuru tipu vallutamise kohta ja korjati meie kodinad taas auto peale ning viidi tagasi hotelli. Hea oli taas tsivilisatsioonis olla, korralikult voolava vee all pesta ja voodis magada.

Sellest, mis Tansaanias edasi juhtus, kirjutan veidi aja pärast! Seniks vaata Kilil tehtud pilte.

Tagasi tsivilisatsioonis

Olen küll füüsiliselt jõudnud tagasi Luksemburgi, aga kuna näen öösiti unes ikka veel Aafrikat, järeldan sellest, et vaim pole kehaga suutnud sammu pidada. Toimub selline veider kõikumine reaalsuse ja fantaasia vahel. Seetõttu palun neilt, kes ootavad muljeid ja pilte Kilimanjarolt, veel suti kannatust, sest vajan selleks rohkem aega. Emotsioonid alles settivad ja pildid on järeltöötluses:) Loodan, et järgmisel nädalavahetusel on reisikiri ja pildid üleval. Seniks aga kõike paremat!

Minemine

Nii, ma siis hakkan minema. Naasen kolme nädala pärast. Siis räägin lähemalt, mida nägime ja tegime. Seniks aga kõike paremat!

Ettevalmistused

Pühapäeval, kui Eesti Vabariigi juubelit tähistati, käisin maja taga metsas kevadet otsimas. Midagi isegi leidsin kah. Kauba peale õnnestus aga haigeks jääda. Põhjuseks tüüpiline "soe päike-külm tuul" efekt, mida iga lapski peaks oskama ennetada. Tagajärjeks palavik, mis püsis õnneks vaid kaks päeva. Nüüd olen taas rivis ja eesseisvaks katsumuseks vormi taastamas. Nimelt teeme siin hoolega ettevalmistusi kolmapäeval algavaks reisiks. Sihtpunkt on sel korral Tansaania, täpsemalt Kilimanjaro tipp ning Zanzibari rannad. Ettevalmistus on sujunud hästi ja tundub, et hakkamegi sellega tasapisi lõpule jõudma. Keha on igasuguseid mürke täis pritsitud ja varustus ootab kotti panemist. Tegin täna igavusest ka proovipakkimise, et teaksin, kui palju mul veel kotis ruumi on. Panin talvejope kotti ja tundus, et rohkemaks ruumi nagu polegi:) Aga ei, tegelt asi nii hull ei ole. Kui õhk jopest välja vajub, mahub ka ülejäänud vajalik kraam kenasti ära. Küll vanakooli skaut juba teab, kuidas kotti pakkida:)

Pärast eilset kinokülastust julgen soovitada minu meelest kõige kurvemat filmi maailmas. Vähemalt nende seas, mida minul on seni õnnestunud näha ja mis mul veel meeles on. Igatahes puges see film mulle kuidagi eriti sügavale naha alla ja jättis oma jälje. Võib-olla pole ma ainuke. Üldse on viimasel ajal kinos väga häid filme liikvel. Ja hästi on, et nii on.

Libertango

Täna flamenkostuudiost läbi õhtutuledes linna koju sõites, päeval kogunenud muremõtteid auto plaadimängijast kostuvate argentiina tango rütmide saatel endast välja lastes ja elust rõõmu tundes lootsin isekeskis, et kui koju jõuan, saan seda kõike üksi rahus ja resigneerunult jätkata. Aga võta näpust. Tegin selle saatusliku vea, et lülitasin telkari sisse. Ja mis ma näen. Belgrad mässab!!! Nüüd vahin pikisilmi CNN-i ja kuulan erinevate tuntud ja tundmatute (nende hulgas ka isehakanud) analüütikute arvamusi kogu sellest jamast, mis seal toimumas on. Hea küll, möönan, et mõlema poole argumente on kuidagi võimalik mõista, aga ikkagi on oksemaitse sellest vägivallast ja poliitilis-religioossest jagelemisest suus. Tundub, et Hobbes´il oli ikkagi õigus, kui väitis, et inimese loomulik olek on kõikide sõda kõigi vastu. Olgu selle põhjuseks siis ennetav rünnak, konkureerimine ressursside pärast või oma huvide muul viisil kaitsmine. Tundub, et rahu saabub alles siis, kui ühtegi inimest enam siin planeedil ei ole.

Aga panen nüüd selle argentiina tango plaadi uuesti peale ja üritan meenutada, mida toredat viimasel ajal ka juhtunud on. Eestis käisin. Seal oli tore nagu ikka. Isegi ilmaga vedas:) See võimaldas pühapäeva hommikul, kui tänavad inimestest veel suhteliselt tühjad, väikese tiiru päikeselises vanalinnas teha. Hästi oli. Seekord sain ka ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt sattusin läbi mingite segaste asjaolude Von Krahli sellisele peole nagu Bashment. Päris hea vungiga üritus oli, kuigi oleksin end mugavamalt tundnud, kui mul oleks vähemalt kapuutsiga dressikas olnud, kootud reggae mütsist rääkimata:) Aga noh, ega müts meest riku nagu vanarahvas olla öelnud! Muusika oli sel korral esikohal.

Teisipäeval, kui olin juba Luxembourgi tagasi jõudnud, tegin oma debüüdi kohtu ametnike squashiturniiril. Kui seni arvasin, et oskan squashi enam-vähem okeilt mängida küll, siis pärast esimest matši sel turniiril olin sunnitud oma õhulossi viimast korrust tunduvalt madalamale tooma. Hea küll, ma polnud ammu reketit käes ka hoidnud, aga ikkagi. Pärast esimest setti, mille mõistagi kaotasin, olid jalad piimhapet pilgeni täis ja pael kaela ümber üsna koomale tõmbunud. Selle pinnalt ei tõotanud ka kaks järgmist setti suuremat edu. Nii juhtuski, et oma elu esimese võistlusmatši kuivalt kolm null sisse sain. Eks näis, kas seekord oli vastane lihtsalt teisest klassist või tuleb ka edaspidi kaotused auga vastu võtta.

Kirjutada oleks tegelikult küll ja veel, aga Erki ja Tim ootavad linnas ja ma lubasin nendega täna veel kokku saada. Ei saa lasta neil ju asjatult oodata. Seega, järgmiste seiklusteni, hea lugeja.

Karneval Pariisis

Kristlik maailm peab pidu, sest suur paastuaeg on ukse ees ja enne seda tuleb üks korralik karneval maha pidada. Peetakse rongkäike, visatakse hundiratast ning süüakse ja juuakse head-paremat. Mis sellel kõigel jumalaga pistmist on, seda minu mõistus muidugi ei võta, aga põgus taustauuring lubab uskuda, et kogu selle trallimise juured ei ole algselt teps mitte kristlusega seotud. Nagu ka paljude teiste pühade ja traditsioonide puhul, millele aegade jooksul kristlik varjund külge on poogitud. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et ristiusupühad langevad tihtipeale ajaliselt kokku pühadega, mida tunti ja tähistati juba ammu enne Jeesuse sündi ja kristluse levitamist. Juhuslik kokkusattumus või kaval plaan muuta kristlik õpetus teisitimõtlejatele ja uskmatutele võimalikult kergesti omaks võetavaks?

Igatahes, olgu selle kristlusega, kuidas on, meile anti karnevali tähistamiseks töö juurest möödunud esmaspäev vabaks. Nagu igal aastal samal ajal. Sõitsin sel puhul Pariisi pikka nädalavahetust nautima. Istusin laupäeva varahommikul rongile (minu esimene TGV kogemus, muide) ja pärast kahetunnist kihutamist olingi päral. Pariis võttis mind sel korral vastu päikselise ja kargena. Koos päiksetõusuga rongijaamast hotelli jalutades aimasin juba, et ees ootavad toredad päevad täis kultuuri ja kulinaariat.

Nii enam-vähem ka läks, kuigi aktiivse kultuuri osakaal jäi loodetust väiksemaks. Seda peamiselt seetõttu, et ma ei olnud arvestanud asjaoluga, et iga kuu esimesel pühapäeval on kõik muuseumid tasuta. Iseenesest ju tore, kui ajalooline kõrgkunst muudetakse kõikidele kättesaadavaks, aga kahjuks ei ole siis võimalik kogu seda loominguilu nautida, sest isegi luuvrisuguse muuseumi läbilaskevõime ei pea lihtsalt sellisele massile vastu. Olen varem ka Louvre´is käinud ja seda suvisel tipphooajal, kuid isegi siis ei olnud seal nii palju inimesi üksteise otsas tallamas kui sel korral. Kokkuvõttes küll üllas mõte, aga töötab selgelt endale vastu. Ma ei jaga nimelt arusaama, et kõrgkunsti pakkuv kunstimuuseum tuleb muuta massikultuuri osaks, nagu seda on kobarkino või peagi valmiv Uus Sakala. Trend tundub aga täie hooga selles suunas liikuvat, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et Louvre´is asub Esprit riidepood!!! Nii edasi minnes võib peagi loota ehk ka mõne suure toidupoeketi läbimurret Louvre´i müüride vahele.

Jah, mõistagi ei jäänud ma Louvre´isse kauaks piinlema, vaid otsustasin pigem õue päikest nautima minna. Pealegi on see muuseum ka väljast vaadates väga kaunis:) Louvre´is toimunust järeldusi tehes otsustasin sel korral loobuda ka impressionistide muuseumist. Kahju, aga kuna ilm oli ikka tõeliselt fantastiline, polnud meel eriti kurb, sest oligi põhjust rohkem vabas õhus viibida ja arhitektuuri välisele küljele keskenduda. Nii et pole halba ilma heata, nagu on keegi tark tegelane kunagi öelnud.

Mis puudutab kulinaariat, siis olen tähele pannud, et mida rohkem ma maailmas ringi liikunud olen, seda olulisem see aspekt minu jaoks on. Maitsev toit meeldivas keskkonnas annab reisilt tavaliselt saadavale visuaalsele kogemusele väga olulise tunnetusliku lisamõõtme. See on nagu omaette seiklus või võiks isegi öelda, et see on suisa reis reisis. Et see seiklus või reis aga katastroofiks ei kujuneks, peab söögikohti äärmise tähelepanelikkusega valima. Eriti sellistes turistide poolt devalveeritud kohtades nagu Pariis. Seega, kui ei vaevu otsima (ka olukorras, kus kõht juba tühjusest pilli lööb), tuleb leppida üsna suvalise kõhutäiega ja loota, et see seedesüsteemist ikka probleemideta läbi käib. Huvitaval kombel kehtib see isegi hommikuse croissant´i ja kohvi kohta. Minul läks seekord hästi. Kuigi kodutöö Pariisi erinevate restoranide ja brasseriide valikul jäi kasinaks, õnnestus mul leida huvitavaid pärle, kuhu kindlasti tagasi tasub minna. Nende hulgas ka Café de la Paix, mis kogu oma tuntuse juures pakub suurepärast kvaliteeti.

Esmaspäeva õhtupoolikul Luxembourgi tagasi jõudes võis meeldivalt tõdeda, et möödunud oli ütlemata tore nädalavahetus.

Elu Rootsi moodi

Selline on vaade minu uue kodu trepilt. Kui sellele lisada hommikune hümn Pika Hermanni tornist ja rongide summutatud tuututamine, annab Kalamaja mõõdu välja küll:) Igatahes uus ja huvitav! Seetõttu oli sel korral Eestist raskem tulema saada kui varem...

Mingil põhjusel oli mul kujunenud arvamus, et Skandinaavias reisides enam suuri üllatusi ette tulla ei saa. Tegemist on ju ometigi tsiviliseerituima piirkonnaga, kus ma seni käinud olen. Aga võta näpust. Rootsil oli sel korral kohe mitmeid üllatusi varrukast võtta. Tallinnas laevale sõites ei ennustanud miski seda, et täna kodus teist päeva järjest külmetununa ingveriteed joon ja Friends´e vaatan. Aga sellest veidi hiljem.

Alustuseks tabas Läänemerd minu kogemusteskaalal üle keskmise tugev torm. Nii tugevat lainetust, mis pikali olles hingamisrütmi kipub mõjutama, ei mäletagi vist. Magada oli võimalik vaid Ahvenamaa vahetus läheduses ja siis, kui laev oli juba skääride vahele jõudnud ja lainetus vaibunud. See tähendas aga kõigest 4-tunnist uneaega, mille najalt tuli järgmisel päeval Lundini jõuda. Teisisõnu linnani, millest mul seni vaid kõige paremad mälestused olid. Seekord näitas Lund aga oma negatiivsemat palet. Nimelt oli just minu saabumise päeval linna ja selle lähiümbrust tabanud mingi süsteemirike, mis viis endaga kaasa kogu soojuse radikatest. Arvestades, et ilm ei olnud õues just kõige soojem (lund sadas), tuli leppida ka hotellitoaga, mille temperatuur õue omast palju ei erinenud. Normaalselt kannatas toas olla vaid kuuma duši või teki all olles. Venitasin pubis söömist nii pikaks kui võimalik, kuid ühel hetkel pidin ju ikkagi hotelli tagasi minema. Küte, erinevalt minust, sinna kahjuks naasnud ei olnud. No ja nii juhtuski, et mul hommikuks kurk valusaks oli jäänud.

Hommikused üllatused sellega siiski ei piirdunud. Oh ei! See eelmise päeva süsteemirike oli rivist välja löönud ka krediitkaardimaksed. Kuna olin plaaninud parkimismajas parkimise eest tasuda krediitkaardiga, pidin tõkkepuu taga seistes möönma asjaolu, et autot ma ilma sularaha abita parklast kätte ei saa. Sularahaautomaadid õnneks töötasid. Iseenesestki mõista ei olnud aga võimalik välja võtta väiksemat kupüüri kui 500 SEK. Parkla arve oli 35 SEK. Kuna oli pühapäeva hommik ja kell ei olnud veel kümmegi saanud, polnud seda kuskil mujal ka lahti vahetada kui hotelli vastuvõtus. Sealt sain veidi peenemat krabisevat ja 30 krooni müntides. Asi tundus juba lahenenud olevat, aga oh seda üllatust! Parkimisaparaadi juurde jõudes selgus, et see võtab vastu AINULT münte ja mitte igasuguseid münte, vaid AINULT viie- ja kümnekrooniseid münte. Neid oli mul aga üksnes 30 krooni eest. Puuduvat viiekroonist münti ei õnnestunud mul saada ka 7-Elevenist Coca-Colat ostes, sest 20-kroonisest kupüürist sain tagasi kaks ühekroonist münti. Ei mäletanud enam, et pool liitrit cocat maksab Rootsis 18 krooni!!! Seega ei jäänudki muud üle kui järgmine (viiekümnene) kupüür sealsamas lahti vahetada. Parkimismajja tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et ma polnud ainuke ullike, kes oli kavatsenud seal kaardiga maksta. Lükkasin nõtke randmeliigutusega mündid masinasse ja teekond Luksemburgi võis alata. Vähemalt on mul nüüd piisavalt münte, et Rootsis kaks ööpäeva muretult parkida:)

Aga selle külmetuse pärast, mis ma Lundi hotellis sain, istungi praegu veel kodus ja üritan end homseks töökorda seada.