Asjalood kujunesid selliseks, et sel aastal veedan jõulud ja aastavahetuse Kagu-Aasias. Teele asun homme õhtul. Kus täpsemalt viibin ja mida seal ette võtan, sellest räägin lähemalt hiljem, kui tagasi olen. See saab aga olema alles millalgi jaanuari lõpus. Seniks soovin toredat talvist pööripäeva ja lahedat aastavahetust!
Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda Palle, kui ta üksi maailmas oli.
Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida L´essentieli vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.
P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!
Käisin ükspäev Coque´is ujumas ja avastasin seal vastuvõtulaua lähedal asuvalt riiulilt täiesti juhuslikult ühe brošüüri, mis äratas minus miskipärast keskmisest suuremat huvi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kavaga, mis tutvustab Luxembourgis sügiskuudel toimuvaid jazz-kontserte. Sealt ka lühend JAIL ehk Jazz in Luxembourg. Päris põnevaid kogunemisi võib sealt leida minu arust. Ühel juba käisin ka, möödunud reedel. Jäin väga rahule ja ilmselt ei jäänud see viimaseks korraks. Eriti huvitav tundub mulle selle kontserdiseeria juures asjaolu, et osad neist toimuvad kohe pärast tööpäeva lõppu niiöelda after work üritusena ja mõned pühapäeviti brunchi ajal. Polegi varem pühapäeva ennelõunal elusat jazzi kuulamas käinud. Elagu Luxembourg!:)
Möödunud kolmel aastal on olnud nii, et oleme käinud sõpradega Alsassis veinireisil ja tutvunud erinevate meistrite töökodades uuema toodanguga. Sel aastal kujunes aga nii, et veinireisist sai hoopiski õllereis. Sihtkohaks valisime Praha, mis jääb kenasti Luksemburgi ja Eesti vahele. Noh et keskpõrandale kokku või midagi sarnast. Ma ei olnud enne Prahas käinud ka ja seega oli möödunud nädalavahetus väga põnev igas mõttes!
Kui klõpsad pildile, satud teiste sel reisil tehtud piltide juurde. Katsetasin seekord huvi pärast erinevaid filtreid. Antagu see mulle andeks!
New Yorgiga meie kuulsusrikas roadtrip Intsuga ka lõppes. Tagantjärgi mõeldes oli see igati huvitav ettevõtmine. Kuigi sellise reisiformaadi juures jääb aega ühe koha peal süvenemiseks ehk pisut väheseks, lisasid need päevad minu reisipagasisse hulganisti uusi ja põnevaid kogemusi ning telefoniraamatusse uusi kontakte. Möönan ka, et kuna suurema osa neist sissekannetest siin blogis kirjutasin suure ajalise nihkega, jäid osad huvitavad seigad avaldamata. Aga mis siis. Võib olla nii ongi parem. Sest kui tekitasin oma käimistega selle piirkonna vastu huvi, siis on igaühel endal võimalus sinna minna ja kõike oma silmaga näha ning näpuga katsuda.
Tegin kogu reisil pilti ka:) Kui viitsid, siis vaata neid siit!
Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)
Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav.
Lonely Planet iseloomustab Portlandi kui Maine´i osariigi kultuuripealinna. Tõepoolest, lisaks sadamale on sinna linna kogunenenud hulganisti kunstnikke oma vahvate väikeste poodidega ja galeriidega, kus pakutakse nii ostmiseks kui niisama silmailuks igasugust isetehtud kraami. Mõistagi ei puudu Portlandis ka omapärased pubid ja restoranid. Kõik see kokku moodustab päris vahva boheemlasliku koosluse. Ja kes oleks sobinud paremini sellesse keskkonda kui meie Intsuga - kaks vagabondi, kes olid just saabunud ürgse looduse keskelt, otsides tsivilisatsiooni ning sellega kaasnevat pisut dekadentlikku meelelahutust. Esialgu plaanisime seal veeta ühe öö, et siis oma teekonda mööda rannikut lõuna poole jätkata, kuid Portland avaldas meile niivõrd suurt muljet, et otsustasime New Yorki plaanitud ajast ühe päeva ära napsata ja Portlandi selle võrra kauemaks jääda. Ilm sel ajal kahjuks suurem asi polnud, kuid me ei laskund end sellest eriti morjendada ja suunasime oma energiateraviku tubastele tegevustele. Ja neid jagus küllaga!
Kui nüüd ausalt tunnistada, oleks tahtnud Portlandis kauemgi rippuda ja kohaliku eluoluga paremini tuttavaks saada. Aga selline see roadtripi iseloom kord juba on, et kui ei taha ühe korraga meeletult pikki otsi sõita, tuleb end siiski mõistlikus edasiliikumistempos hoida. Nii siis suundusimegi pärast kolme päeva Portlandiga tutvumist edasi lõuna poole, kus meid pidi ootama Cape Cod.
Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime Cape Breton Island. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse Cabot Trailiks. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.
Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!
Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)
Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)
Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.
Tee siia kulges l2bi kahe USA osariigi: New Hampshire`i ja Maine`i. Esimeses neist peatusime veidi pikemalt ja nautisime seda, mida sealsetel valgetel m2gedel head pakkuda on. Kahjuks oli The flume gorge, kuhu kangesti minna tahtsime, ehitust88de t6ttu suletud. Kuna ametlik matkahooaeg pole veel alanud ja inimesi liigub v2he, k2is veel matkaraja alguses oleva silla remont. Yritasime j6ge oma j6ududega yletada, aga kahjuks see ei 6nnestunud. J6gi, va sunnik, oli liiga k2restikuline ja kiire vooluga. Proovisime siit ja sealt ning nii ja naa, aga ei miskit. Indrekul 6nnestus isegi peaaegu koos veega allavoolu minna, aga 6nneks l6ppes k6ik siiski h2sti. Pettunult otsustasime selle projekti l6ppenuks kuulutada ja edasi liikuda. L2bisime Kancamagus highway ja suundusime kirdesse Maine`i poole.
Maine`i keskosa midagi eriti huvitavat meile ei pakkunud ja seega suunasime autonina rannikule. Eestlasena on meri ikka kuidagi sydamel2hedane. Ja meil ei tulnud pettuda. Atlandi tuuled ja lained on praegusel aastaajal p2ris v6imsad. Ebameeldiva asjaoluna tuleb vaid m2rkida, et ilm otsustas asja oma arust huvitavamaks teha ja sadama hakata. Ja mida ligemale Kanada piirile, seda hullemaks asi l2ks. Nyyd oleme siis Kanadas ja hakkame Nova Scotiat avastama. Esilagse info p6hjal peaks siin tegevust jaguma!
Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.
Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.
