Puhkus Kagu-Aasias, vol 1: Hongkong

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et esialgne reisiplaan nägi ette Hongkongi, Myanmari ja Tai külastamist. Luksemburgist väljuma pidin 21. detsembril 2009 ja naasma järgmise aasta 17. jaanuaril. Miks kõik aga täpselt nii ei läinud, seda teab vaid kõigevägevam ja võib-olla ka Bilbo Baggins, kes on öelnud, et: "It's a dangerous business going out your door. You step onto the road, and if you don't keep your feet, there is no knowing where you might be swept off to." Ja õigus tal on!

Esimene tõrge tekkis kohe juba 21. detsembril. Mäletatavasti möllasid sel perioodil igal pool Euroopas lumetormid, mis seiskasid lisaks tavaliiklusele ka lennuliikluse. Istudes kodu ukse ees taksosse, et sõita lennujaama, ja teades, et minu lend pidi minema Amsterdami kaudu, oli hinges juba eos üsna suur kahtlus. Ja nii oligi, et lennujaama jõudes selgus kurb tõsiasi, et sel õhtul minu lendu Hongkongi suunas ei toimu. Tegelikult lend toimus küll, aga kuna Amsterdami lennujaam oli rahvast niivõrd punnis, siis Luksemburgist ühtegi inimest, kelle lennu lõppsihtkoht ei olnud Amsterdam, pardale ei lubatud. Kardeti, et jätkulend võib hilineda või sootuks ära jääda ja seega lihtsalt ehku peale ühtegi inimest lennujaama juurde ei tahetud lasta. Otsus oli lõplik ja edasikaebamisele ei kuulunud. Sain pärast mõningast ootamist teada, et lend toimub järgmisel hommikul läbi Frankfurdi. Lennukompaniiks KLM-i asemel Cathay Pacific. Mõtlesin, et hea seegi, sest viimati mainitud kompanii teeb teeninduse osas KLM-ile igast asendist pika puuga ära. Korjasin siis oma kodinad kokku ja istusin jälle taksosse, et koju tagasi sõita. Ei hakka siinkohal kirjeldama emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid. Seda võib vast igaüks ise ka elavalt ette kujutada. Olukorrale lisas vürtsi veel asjaolu, et kodune külmkapp oli ju enne nii pikka reisi korralikult tühjaks tehtud ja õhtusöögiks ega hommikusöögiks midagi võtta polnud. Meel morn, jäin järgmist hommikut ootama.

Õnneks edasi laabusid asjad üsna sujuvalt ja peagi astusingi elus esimest korda Hongkongi pinnale. Olin Lonely Planeti raamatu abiga linna üldjoontes endale arusaadavaks teinud ja seega erilist üllatust ei olnud. Pealegi on Hongkong reisikogemusega inimese jaoks niivõrd tsiviliseeritud koht, et seal vist ongi üllatustele üpris vähe ruumi. Vähemalt juhul, kui kasutada kindlaid marsruute ja transpordivahendeid. Veetsin seal kokku 5 päeva ja pean tunnistama, et esmamulje linnast mulle väga ei meeldinud. Suurlinn nagu suurlinn ikka koos kõige selle juurde kuuluvaga - kõrged ehitised, miljonid kuhugi tormavad inimesed ning tüütud tänavakaupmehed, kes pakuvad sulle üsna ahistaval moel kõiksugu erinevaid teenuseid ja asju müügiks. Pikapeale harjub selle kõigega loomulikult ära ja kui on piisavalt aega, et koos linna rütmiga hingama õppida, on Hongkong kindlasti koht, mida tasub külastada. Hotelli, kus neil päevil peatusin, olin omale valinud Hong Kong Islandile (erinevalt trip.ee foorumis üldiselt soovitatust), mis on üle lahe asuva Kowlooniga võrreldes oluliselt rahulikum ja minu jaoks seetõttu ka meeldivam piirkond. Kowloon koos oma kuulsa Nathan Roadi ja kõrvaltänavatel asuvate tänavaturgudega on muidugi põnev, aga samas ka jube väsitav. Seetõttu arvan, et tegin hotelli valikul õige otsuse. Päevad Hongkongis möödusid linna peamiste vaatamisväärsustega tutvudes, niisama siin-seal aega surnuks lüües ja end tavalisest oluliselt pikema ja suuremana tundes. Mõistagi ma nende viie päeva jooksul kohaliku kultuuri eripäradesse süviti ei jõudnud sukelduda (kui välja arvata üks lõunasöök ühes kohalikus hiina einelauas, kus pidin minuga ühte lauda pandud kahele tegelasele oma algelisi pulkadega söömise oskusi paratamatult demonstreerima, ise samas piinlikkust tundes), kuid arvan, et mingi üldise pildi sain küll. Peamised märksõnad, mis mulle mällu jäid, on "kõrge", "kitsas" ja "teise inimese personaalse ruumiga mitte arvestamine". Lisamõõtme kogu üldisele Hongkongi elamusele andis aga see, et tutvusin kahe Nepali päritolu tüübiga, kes peavad seal äsja avatud baari, kuhu kohe esimesel õhtul Soho linnaosas niisama ringi uidates täiesti juhuslikult sisse astusin. Kuna nad olid väga sõbralikud ja jutukad, käisin sealt baarist igal õhtul läbi, et niisama juttu puhuda ja maailma asjade üle arutada. Tore mälestus jäi! Arvan, et läheksin sinna võimalusel tagasi küll.

Pisikese ülevaate Hongkongis veedetud päevadest piltide näol leiad siit!

Pakitud, lõigatud ja valmis minema

Asjalood kujunesid selliseks, et sel aastal veedan jõulud ja aastavahetuse Kagu-Aasias. Teele asun homme õhtul. Kus täpsemalt viibin ja mida seal ette võtan, sellest räägin lähemalt hiljem, kui tagasi olen. See saab aga olema alles millalgi jaanuari lõpus.  Seniks soovin toredat talvist pööripäeva ja lahedat aastavahetust!

Põllumehed Kirchbergis

Tänast päeva alustati Luxembourgis tegelikult juba mitu päeva tagasi. Õigemini alustati ettevalmistustega tänaseks päevaks, sest täna kohtusid siin Euroopa Liidu põllumajandusministrid ja neid olid lubanud “tervitama” tulla põllumehed nii Luksemburgist kui ka naaberriikidest. Eelmine ministrite ja põllumeeste vaheline kohtumine tõi endaga kaasa keskmiselt suuremat segadust terves linnas ja seetõttu võeti tänast aktsiooni täie tõsidusega ja veidi ehk isegi liiga tõsiselt. Kuidas muidu seletada Euroopa Kohtu turvaosakonna koostatud ohutuseeskirja, mille üks punkt oli “Aknaid mitte avada ja tänavale provotseerima mitte minna!” Olen kindel, et minu 21. korruse aknani ei suuda kivi visata isegi Värnik. Aga noh, parem karta kui kahetseda, nagu vanasõnagi ütleb. Ja et ei läheks nii nagu Tallinnas Solarisega läks, üritatakse siin kõiki stsenaariume eelnevalt peensusteni läbi mõelda, et ei peaks tagantjärgi kukalt sügades tark olema ja möönma, et ups, läks vist veidi nihu jah.

Ühesõnaga, tänaseks päevaks oli Kirchbergi linnaosa liiklusele põhimõtteliselt suletud. Õppetööd siinses Euroopa koolis ei toimunud ja ka kohalik kaubanduskeskus oli oma uksed varakult barrikadeerinud. Tänavad olid tühjad ja liikusid vaid üksikud masinad, mille juhid ilmselt külma ilma tõttu siiski jalgsi tööle minna ei soovinud. Väga hea ja rahulik oli ses hommikuses karguses tööle jalutada ja tunda tunnet, mida võis tunda Palle, kui ta üksi maailmas oli.

Selles Kirchbergi piirkonnas, kus ministrid kokku said (ja mille vahetus läheduses ma elan), võeti kasutusele isegi okastraadiga teetõkked, mis paigaldati juba eile õhtul ja mille taga täna valvasid kivinägudega märulipolitseinikud ning veekahurid. Operatiivselt sai toimuval silma peal hoida L´essentieli vahendusel, kuid põlevate autokummide tomu paistis kenasti ka mu kontoriaknasse ära ja tekitas soovi üritust lähemalt vaatama minna. Kui tööpäev läbi sai, võtsingi ette väikse jalutuskäigu sündmuste südamesse, et näha, mis toimub. Kui kohale jõudsin, liikusid osad traktorid ja piketeerijad juba tagasi linna suunas ning oli näha, et pingelisemad hetked olid seks korraks juba möödas. Auchani ukse ette oli jäänud trügima veel sadakond traktorit ja pundi kaupa piketeerijaid siin ja seal, kes ka omi viimaseid autokumme ja põhupakke suhteliselt rahumeelselt põletasid. Kõik tundus kontrolli all olevat. Märulipolitseinikudki olid oma kilbid maha toetanud ja ajasid niisama omavahel juttu, hoides ühe silma toimuva suhtes siiski veel teravana. Tegin mälestuseks  paar pilti ja keerasin suuna kodu poole.

P.S. Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste kohta ei ütle ma muud, kui et rahvas väärib oma valitsejaid!

JAIL

Käisin ükspäev Coque´is ujumas ja avastasin seal vastuvõtulaua lähedal asuvalt riiulilt täiesti juhuslikult ühe brošüüri, mis äratas minus miskipärast keskmisest suuremat huvi. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on kavaga, mis tutvustab Luxembourgis sügiskuudel toimuvaid jazz-kontserte. Sealt ka lühend JAIL ehk Jazz in Luxembourg. Päris põnevaid kogunemisi võib sealt leida minu arust. Ühel juba käisin ka, möödunud reedel. Jäin väga rahule ja ilmselt ei jäänud see viimaseks korraks. Eriti huvitav tundub mulle selle kontserdiseeria juures asjaolu, et osad neist toimuvad kohe pärast tööpäeva lõppu niiöelda after work üritusena ja mõned pühapäeviti brunchi ajal. Polegi varem pühapäeva ennelõunal elusat jazzi kuulamas käinud. Elagu Luxembourg!:)

Fotopeatus

Mind on juba pikemat aega vaevanud see, mida teha üksikute fotodega, mis kuhugi galeriisse ei kuulu, kuid mida tahaks siiski ka teistele näidata. Siin blogis neid reisi- ja muude juttudega läbisegi avaldades muutuks kogu kupatus mu enda jaoks liiga segaseks ja koormatuks. Seega otsustasin, et on vaja mingit selgemat formaati. Proovisin nii ja proovisin ka naa, kuid ikkagi tundus kõige mõistlikum variant selliste fotode jaoks eraldi blogi luua. Kuna ma pildistan enamasti kõike, mis mind ümbritseb ja minu arvates jäädvustamist väärib, siis peenemaks kui lihtsalt fotoblogi ma seda lehte liigitama ei hakka. Lisan sinna uusi pilte vastavalt sellele, kuidas neid juurde tuleb. Enda kogemus näitab, et nädalas korra ikka midagi objektiivi ette jääb. Nii et kui huvi on, siis võid aeg-ajalt hetkeks või paariks peatuda Fotopeatuses. Eks näis, mis sest asjast saab.
See, et ma piltide jaoks uue blogi püsti panin, ei tähenda, et ma siinset enam ei täienda. Jätan selle pigem reiside ja muude huvitavamate sündmuste verbaalseks kirjeldamiseks ja niiöelda väravaks teistesse teemadesse.
Sedasi siis!

Nädalavahetus Prahas

Möödunud kolmel aastal on olnud nii, et oleme käinud sõpradega Alsassis veinireisil ja tutvunud erinevate meistrite töökodades uuema toodanguga. Sel aastal kujunes aga nii, et veinireisist sai hoopiski õllereis. Sihtkohaks valisime Praha, mis jääb kenasti Luksemburgi ja Eesti vahele. Noh et keskpõrandale kokku või midagi sarnast. Ma ei olnud enne Prahas käinud ka ja seega oli möödunud nädalavahetus väga põnev igas mõttes!

Kui klõpsad pildile, satud teiste sel reisil tehtud piltide juurde. Katsetasin seekord huvi pärast erinevaid filtreid. Antagu see mulle andeks!

Teekonnakaart

Lisan veel ka läbitud teekonna kaardi!

New York

Järgmisel päeval liikusime edasi New Yorgi poole, kuhu oli üpris pikk maa ja ees ootas terve päev kiirteed. Õhtuks New Yorki jõudes oli tagumik üsna lapik ja organismis domineeris tugevalt istmemaitse. Õnneks öömaja eest meil muretseda ei olnud vaja, sest lahked sõbrad võtsid meid neiks päeviks kostile. Pean ausalt tunnistama, et New York linnana mus esimesel kohtumisel erilist vaimustust ei tekitanud. Arvan, et kui meil seal sõpru ees poleks oodanud, kes meile paremaid meelelahutuskohti tutvustasid, oleksin ses linnas isegi pettunud olnud. Põhjuseks peamised märksõnad linnapildist: kitsas, pime, tuuline, lärmakas, depressiivne. Loomulikult on New Yorgil oma võlu olemas ja ma ei ürita siin seda kuidagi kahandada, aga minu aus mälestus sellest linnast jäi just selline. Võib-olla on asi ka selles, et olin ootused iseeneses liiga kõrgeks kruvinud ja reaalsus ei suutnud neid lootusi päris lõpuni täita. Mine tea!

Igatahes, see, et New York mulle linnana väga sügavat muljet ei jätnud, ei tähenda, et meil seal igav oleks olnud. Oh ei, hoopis vastupidi. Tegevust jagus hommikust õhtuni ja vastupidigi. Üldiselt kujunes meie aeg seal nii, et päevasel ajal, mil teised tööl olid, tuiasime Intsuga mööda linna ringi, tallad rullis, ja pühendusime peamiselt kaubandusele. Õhtuti tutvusime aga kohaliku eestlaste kogukonna saatel New Yorgi paremate restoranide ja baaridega. See viimasena mainitud tegevus lisas New Yorgi kahtlasevõitu pakendile mõnusalt sooja ja hubase sisu, ilma milleta (nagu ma juba alguses märkisin) poleks seal veedetud ajal pooltki sellist väärtust olnud. Selle eest Martinile ja Minnale ning teistele asjaosalistele ka mõistagi suur tänu!

New Yorgiga meie kuulsusrikas roadtrip Intsuga ka lõppes. Tagantjärgi mõeldes oli see igati huvitav ettevõtmine. Kuigi sellise reisiformaadi juures jääb aega ühe koha peal süvenemiseks ehk pisut väheseks, lisasid need päevad minu reisipagasisse hulganisti uusi ja põnevaid kogemusi ning telefoniraamatusse uusi kontakte. Möönan ka, et kuna suurema osa neist sissekannetest siin blogis kirjutasin suure ajalise nihkega, jäid osad huvitavad seigad avaldamata. Aga mis siis. Võib olla nii ongi parem. Sest kui tekitasin oma käimistega selle piirkonna vastu huvi, siis on igaühel endal võimalus sinna minna ja kõike oma silmaga näha ning näpuga katsuda.

Tegin kogu reisil pilti ka:) Kui viitsid, siis vaata neid siit!

Cape Cod

Cape Codile jõudnud, tegime esimese peatuse linnas nimega Hyannis. Lonely Planet kirjeldab seda lõbusa ajaveetmise paigana, kus peaks tegevust jaguma nii noorele kui vanale. Ei tea midagi! Meie tipphetk Hyannises seisnes selles, et meile keelduti serveerimast õhtusööki koos pindi inglise õllega, kui me ei esita passi. ID-kaart nimelt ei ole USAs mingi dokument, vaid lihtsalt tükk plastikut, millega võid vajadusel jogurtit süüa või auto aknaklaasilt jääd kraapida. Püha viha täis, lonkisime tagasi motelli passi järele ja lubasime endale, et sinna pubisse me tagasi ei lähe! Kuna aga me mingit mõistlikumat kohta ei leidnud, olime siiski sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja sinna naasma. No hea küll, väike löök uhkuse pihta, kuid kõhu saime siiski täis ja selle pindi õlut ka, mida tahtsime. Võinuks ka hullemini minna:)

Hyannisest edasi liikusime järgmisel päeval. Suunaks võtsime Cape Codi põhilise magneti Provincetowni, mida tuntakse kui kohalikku gay-pealinna. Vähemalt niimoodi kirjutas meile Lonely Planet, mida toetas Indreku varasem kogemus ja kinnitas enda vahetu kogemus. Nimetatud tõsiasja mitte arvestades meenutas linn ise mulle veidi Sigtunat, mille vallutamisest eestlaste poolt ma just eile lugesin (Ain Kalmuse ajaloolise triloogia esimene osa pealkirjaga Jumalad lahkuvad maalt). Selline armas, peamiselt puitehitistest koosnev linnake mere ääres poolsaare tipus. Tuiasime õhtul rannas (mis on seal väga muljetavaldavad), lootes näha ilusat loojangut ja panime tähele, et lained tõid kaldaäärsesse vette hulganisti mingeid pisikesi kalu. Neid kalu olid omakorda jahtima tulnud mõõdult pisut suuremad makrellid, keda omakorda pidasid silmas vee kohal tiirlevad kajakad ja aeg-ajalt pead veest välja tõstev hüljes. Väga huvitav otseülekanne looduse toiduahelast. Neid samu makrelle viskasid lained aeg-ajalt ka rannale, kust nad omal jõul vette tagasi sipelda ei suutnud. Indrekul läks kohe ideetuluke põlema ja ta tegiettepaneku sealsamas rannal neid makrelle praadida. Gaasipliit oli meil ju autos olemas ja kui toit iseenesest “lauale” hüppab, oleks olnud kohatu võimalust mitte kasutada. Mõeldud, tehtud! Korjasime mõned kalad kokku, Ints lasi oma kokanoal välkuda ja varsti olidki kalad pannil. Tagantjärele meenutades need makrellid mingit gurmee-elamust küll ei pakkunud, aga kogemus oli igatahes huvitav.

Portland, Maine

Lonely Planet iseloomustab Portlandi kui Maine´i osariigi kultuuripealinna. Tõepoolest, lisaks sadamale on sinna linna kogunenenud hulganisti kunstnikke oma vahvate väikeste poodidega ja galeriidega, kus pakutakse nii ostmiseks kui niisama silmailuks igasugust isetehtud kraami. Mõistagi ei puudu Portlandis ka omapärased pubid ja restoranid. Kõik see kokku moodustab päris vahva boheemlasliku koosluse. Ja kes oleks sobinud paremini sellesse keskkonda kui meie Intsuga - kaks vagabondi, kes olid just saabunud ürgse looduse keskelt, otsides tsivilisatsiooni ning sellega kaasnevat pisut dekadentlikku meelelahutust. Esialgu plaanisime seal veeta ühe öö, et siis oma teekonda mööda rannikut lõuna poole jätkata, kuid Portland avaldas meile niivõrd suurt muljet, et otsustasime New Yorki plaanitud ajast ühe päeva ära napsata ja Portlandi selle võrra kauemaks jääda. Ilm sel ajal kahjuks suurem asi polnud, kuid me ei laskund end sellest eriti morjendada ja suunasime oma energiateraviku tubastele tegevustele. Ja neid jagus küllaga!

Kui nüüd ausalt tunnistada, oleks tahtnud Portlandis kauemgi rippuda ja kohaliku eluoluga paremini tuttavaks saada. Aga selline see roadtripi iseloom kord juba on, et kui ei taha ühe korraga meeletult pikki otsi sõita, tuleb end siiski mõistlikus edasiliikumistempos hoida. Nii siis suundusimegi pärast kolme päeva Portlandiga tutvumist edasi lõuna poole, kus meid pidi ootama Cape Cod.

Cape Breton Island

Nova Scotia kirdepoolseim tipp kannab nime Cape Breton Island. Nagu nimi isegi ütleb, on tegemist saarega. Selle saare põhjaosale teeb tiiru peale looduskaunis tee, mida rahvasuus kutsutakse Cabot Trailiks. Vaat selle sama tee läbimine meie peamiseks eesmärgiks neil päevadel oligi. Kui raamatutes kirjutatakse, et see on väga kaunis paik maailmas, siis peab tunnistama, et nad ei valeta. Isegi praegusel aastaajal, mil ilmad veel matkamist eriti ei soosi ja mil vaalad ujuvad kaugemates vetes. Kiirelt vahelduv ilm muudabki asja huvitavamaks ja saab näha sellist Cape Bretonit, mida tavaliselt turistid ei näe.





Alustasime oma teekonda Pleasant Bay´st, kus leidsime päris hubase motelli. Uurisime maad ka selle kohta, mismoodi oleks võimalik mõnele lobsteripaadile pääseda, et näha oma silmaga, mismoodi neid siis tegelikult püütakse. Pleasant Bay on väike kaluriküla ja nii ei tekkinudki erilist raskust üks sõbralik kalur leida. Paraku otsustas ilm tuuliseks pöörduda ja nii jäid kõik lobsteripaadid järgmisel hommikul sadamasse. Olime veidi nördinud, kuid mis teha. Ilm oli tõesti karm ja lained üle keskmise võimsad! Sellise ilmaga ei olekski väga merel tahtnud olla. Aga kuna Indrek on hingelt vana merekaru, ei jätnud ta jonni ja rääkis mulle augu pähe sinna kalurikülla hiljem tagasi minna ja uuesti proovida. Mõeldud, tehtud! Tegime tol tuulisel päeval hoopis ühe jalgsimatka ja lootsime, et ehk tuul millalgi vaibub. Hommikul ärgates, matkaks valmistudes ja aknast välja vaadates ei uskunud oma silmi. Mägedes olid puud lumised!!! Öösel olid koos tormiga saabunud ka miinuskraadid ning sooja pesu kandmine sai ühe hetkega tõsiasjaks, sest see matkarada, mille olime eelmisel päeval välja valinud, kulges just nimelt üleval mäe otsas. Pakane oli looduse sel hommikul eriti kauniks muutnud ja matkata oli iseäranis mõnus. I-le pani täpi see, et nägime metsas ka põtra, kes seal vaikselt nohisedes omi asju ajas. Tore oli!

Ilmateade oli lubanud tuule vaibumist ja seekord nad ei eksinud. Väisasime põgusalt ka saare teist kallast kuni Ingonishini ning lõpuks suundusime tagasi Pleasant Bay´sse, kust lootsime ikkagi merele pääseda. Käisime õhtul sadamas luuramas ja meie õnneks toimetaski seal parasjagu üks kalur. Indrek tegi temaga juttu ja nii õnnestuski tal meile järgiseks hommikuks kaks kohta lobsteripaadi pardal reserveerida. Väljasõit oli varakult, kell kuus, mil päike veel mäenõlva tagant ei paistnud. Soe pesu tegi taas oma tööd hästi:) Hommik oli mõnusalt krõbe ja meri rahulik. Töö laeval käis õlitatult. Kast lobsteritega tõsteti tekile, saak võeti välja, uus sööt pandi asemele ja, hopsti, merre tagasi. Ja niimoodi edasi kuni kõik ligikaudu 300 kasti olid tühjaks tehtud ja uuesti merre lastud. Lahe oli asja oma silmaga näha, kuid ise küll igal hommikul sellist tööd teha ei viitsiks. Tundub, et selline rutiin on isegi hullem kui euroametniku oma:) Nii et pean vist õnnelik olema!:)

Selle mõnusa hommikuse aktiviteediga meie reis Cape Bretonile ka lõppes. Vaalu küll ei näinud, kuid pole hullu. Nüüd ongi veel üks põhjus sinna tagasi minna. Parim aeg vaalade vaatamiseks pidi olema suve lõpp. Nii et peab tõsiselt mõtlema, sest seekord jäi meil ka Newfoundlandil käimata ja ka sinna soovitatakse pigem suvel minna kui kevadel.

Tänaseks oleme jõudnud juba tagasi USAsse. Täpsemalt Portlandi. Aga kuna ma ei viitsi hetkel enam kirjutada, siis sellest linnast räägin mõnel teisel korral.

Ah jaa, seda ka veel, et tehnilistel põhjustel ei saa ma praegu pilte siia laadida, kuid kui ükskord koju jõuan, siis panen ka mõned pildid netti üles. Nii et kannatust.

Piirilt Halifaxi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et eelmises postituses jäi mul märkimata, et sisenemine Kanadasse oli kõike muud kui meeldiv. Jõudsime piirilinna Calais`sse ca poole kümne paiku õhtul ja Indreku varasemale kogemusele tuginedes arvasime, et maksimaalselt 15 minuti pärast oleme üle piiri. Reaalsuses astusime aga Kanada territooriumile veidi pärast kella 23. Suurema osa kulunud ajast ootasime niisama, kuni mingeid pabereid täideti ja meie riiki sisenemise põhjuseid ning muud taustainfot omavahel klappima üritati panna. Nimelt oli piirivalvetädile pikka aega arusaamatu, kuidas on võimalik, et Indrek endale USAs auto ostis, kui ta seal vaid neli kuud elada kavatses. Lõpuks andis ta siiski alla ja lisas meid miskisse visitors listi, mis pidi tema jutu järgi meie jaoks täiesti tasuta olema!!! Me ei osanud ootamatult sülle langenud õnne tõttu esiotsa kohe aitähki öelda. Matsid nagu me oleme:) Igatahes, kui sealt tulema saime, oli esimene mõte, et jääme sinnasamasse ööbima, aga trotsist otsustasime ikkagi edasi sõita. Sobivasse motelli jõudsime Saint Johni linna ligidal ning kell oli seks ajaks jõudnud juba järgmise päeva esimesse tundi tiksuda.

Järgmisel hommikul sõitsime otse lõunasse Halifaxi, mis on siis Nova Scotia pealinn. Arhitektuurilises mõttes linn midagi erakordset ei ole, kuid kõnekalt räägib Halifaxi kohta asjaolu, et seal on Põhja-Ameerika (mandri) linnadest ühe inimese kohta kõige rohkem pubisid:) Nüüd võib siis igaüks ise arvata, mida me seal suurema osa ajast tegime. Igatahes oli päris meeleolukas! Kuna elasime Halifaxis veedetud kolm ööd hostelis, oli ka kultuuriline elamus väga mitmekesine. Ma ei olnud varem hostelis elanud ja võhivõõrastega toa jagamine tundus alguses veidi vastukarva, kuid kokkuvõttes oli kogu see laager seal siiski väga lahe. Täielik rahvaste paabel! Eestlasi me sel reisil siiski veel kohanud ei ole ja selles osas ei olnud ka Halifax mingi erand. Kui välja arvata üks meesterahvas karaokebaarist, kelle isa oli väidetavalt sündinud Tartus, kuid kes ise eesti keelt ei osanud. Samas teadis too tüüp Eesti kohta päris palju ja meil ei olnud vähimatki põhjust tema jutus kahelda. Nova Scotias pidi tema andmete kohaselt üldse elama 25 eestlast. Vot nii!:)

Tänaseks päevaks aga oleme oma rohekarva Oldsmobile´iga jõudnud juba Nova Scotia põhjaossa, ürgse looduse keskele. Sellest, mida siin näinud ja teinud oleme, kirjutan aga veidi hiljem.

On the road again

Reis on seni kulgenud v2ga edukalt! Oleme l2binud ca 600 miili ja j6udnud l6puks meie sihtkohta Nova Scotiasse.

Tee siia kulges l2bi kahe USA osariigi: New Hampshire`i ja Maine`i. Esimeses neist peatusime veidi pikemalt ja nautisime seda, mida sealsetel valgetel m2gedel head pakkuda on. Kahjuks oli The flume gorge, kuhu kangesti minna tahtsime, ehitust88de t6ttu suletud. Kuna ametlik matkahooaeg pole veel alanud ja inimesi liigub v2he, k2is veel matkaraja alguses oleva silla remont. Yritasime j6ge oma j6ududega yletada, aga kahjuks see ei 6nnestunud. J6gi, va sunnik, oli liiga k2restikuline ja kiire vooluga. Proovisime siit ja sealt ning nii ja naa, aga ei miskit. Indrekul 6nnestus isegi peaaegu koos veega allavoolu minna, aga 6nneks l6ppes k6ik siiski h2sti. Pettunult otsustasime selle projekti l6ppenuks kuulutada ja edasi liikuda. L2bisime Kancamagus highway ja suundusime kirdesse Maine`i poole.

Maine`i keskosa midagi eriti huvitavat meile ei pakkunud ja seega suunasime autonina rannikule. Eestlasena on meri ikka kuidagi sydamel2hedane. Ja meil ei tulnud pettuda. Atlandi tuuled ja lained on praegusel aastaajal p2ris v6imsad. Ebameeldiva asjaoluna tuleb vaid m2rkida, et ilm otsustas asja oma arust huvitavamaks teha ja sadama hakata. Ja mida ligemale Kanada piirile, seda hullemaks asi l2ks. Nyyd oleme siis Kanadas ja hakkame Nova Scotiat avastama. Esilagse info p6hjal peaks siin tegevust jaguma!

Ja nii see algaski...

Nonii, üleeile saabusin siis esimest korda Ameerikamaale. Täpsemalt Bostonisse, kust eile astusin bussile, et sõita Burlingtoni (Vermont) külla Intsule. Boston jättis mulle väga hea mulje. Ilm oli oodatust palju soojem ja üldse tundus kõik ümbritsev kuidagi hubane ja mõnus, kui immigrandist taksojuht, kes mind lennujaamast hotelli toimetas, välja arvata. Võib olla tahtis ta lihtsalt tüüne välja näha, et sõidu ajal valjult, pea aknast väljas, ees aeglasemalt liikuvatele autodele roppusi lõugas. Päris naljakas oli vist isegi, kui nüüd seda meenutada.

Igatahes, pikemalt hotelli ma konutama ei tahtnud jääda, sest ajavahest tingitud väsimus oleks mind voodis lesides hoobilt maha murdnud. Võtsin Lonely Planeti ette ja valisin õhtustamiseks linna väidetavalt kuulsaima Iiri pubi, mis kannab nime, üllatus üllatus, Black Rose. Burks oli seal päris maitsev ja Sam Adamsi õllel polnud ka viga. Suurema seltskonnaga kannataks seal täiesti vabalt toreda õhtu mööda saata.

Kõht täis, otsustasin kai äärde jalutama minna, kuna kell oli veel endiselt vähe ja päike lõplikult loojumata. Istusin seal ühte välikohvikusse maha, et päev rahulikult õhtusse saata, kui minu juurde saabus keegi minuvanune naisterahvas ja uuris, et kas ma ei tahaks tulla nende lauda, kus peale tema pidavat istuma veel tema kihlatu ning nende kaks head sõpra. Kuna olin lennukis just vaadanud Yes Mani filmi ja üksi oli eniveis igav passida, võtsin pakkumise vastu ja kolisin pikemalt mõtlemata nende lauda. Minu üllatuseks olid need tegelased väga lahedad ja ei kinnitanud ameeriklase üldlevinud stereotüüpi. Hea kül, veidi siiski, aga täiesti talutaval määral:) Ja pealegi, eks me kõik ole omamoodi stereotüübid. Igatahes õhtu kujunes meeleolukaks ja lõppes alles järgmise päeva esimestel tundidel ühes Cambridge´i linnaosas asuvas karaokebaaris, mil nimeks Courtside. Mina tuntud laulumehena sel korral siiski üles ei astunud:)

Nüüdseks olen jõudnud siis Burlingtoni ligidal asuvasse Essex-Junctionisse, kust asume täna Indreku ja tema rohekarva Oldsmobile´iga teele Nova Scotia poole. Enne seda teeme aga paaripäevase peatuse White Mountain National Forest piirkonnas, kus on loodetavasti head matkamisvõimalused.

Seniks aga kõike paremat!

Vaikus eetris

Las olla veidi aega...

Montmedy

See pilt siin kõrval sai tehtud juba aprillikuus, mil käisime Belgias niisama ringi sõitmas. Sattusime Timi soovitusel sellistesse linnakestesse nagu Torgny ja Montmedy. Veidrad paigad. Eriti veider on aga Montmedy see osa, mis asub künka peal vana tsitadelli sees ja kust oleks nagu sõda üle käinud. Majad lagunevad ja seisavad veel vaevu püsti. Üksikud inimesed piiluvad akendest, mõni nokitseb oma maja kõrval auto kallal ja mõni teeb uksel kõõludes paberossi. Ei saanudki aru, kas see on taotluslikult niisuguseks jäetud või on asi ressursside puudumises. Igatahes oli päris vahva seal tuiata. Aprillis, kui me seal käisime, jäi mul millegipärast märge selle väljasõidu kohta siin kanalil tegemata. Isegi pildid jäid kuidagi unustusse ja avastasin need alles eile, mil vanu albumeid sirvisin.

Uuematest asjadest nii palju, et käisin reedel proovimas, kuidas uus Volkswagen Scirocco end teel üleval peab. Sain auto tunniks ajaks enda kasutusse ja pean tunnistama, et pärast enam teda autosalongi tagasi anda eriti ei tahtnud. Olen siiani väikeses lummuses:)

Je sens, donc je suis!

Jäägu seekord meie reisi Alsassi veinikeldritesse meenutama kuulsa önoloogiaprofessori Émile Peynaud kuldsed sõnad: "Veini degusteerimine on hea kool meie aistingute degradeerumise vastu."

Tagasi kodus

Kuigi Eestis on tore, pean ma tunnistama, et alati, kui Luksi tagasi tulen, poeb põue kuidagi meeldivalt soe ja kodune tunne. Umbes selline tunne nagu siis, kui Paidesse lähen. Nii oli ka seekord, kui Eestist pikemalt puhkuselt naasesin. Kuigi ilmad on siin veel soojad, teeb mind siiski veidi melanhoolseks asjaolu, et looduses võib tasapisi juba sügist märgata. Lehed küll ei kolleta, aga viinamarjad on juba täiesti söödavad ning õhus on veidi sügise hõngu. Hommikuti on ämblikuvõrgud puha kastepiiskades ja päike ei looju enam sinna, kuhu ta loojus siis, kui puhkusele läksin. Seda käisime üleeile Koeppchenil oma silmaga kontrollimas. Tegime väikse tiiru ümber mäe ja jõudsime tippu just siis, kui päike silmapiiri taha vajus. Vaade Wormeldange´ile ja Saksamaa nõlvadele on sealt mõistagi kena, aga pildi tegemise seisukohast langeb valgus absoluutselt valelt poolt. Kui ma ükskord suudan end kokku võtta ja päikesetõusuks sinna kohale minna, siis võib ehk ka paremaid valgustingimusi loota. Sellega tuleb aga veel veidi oodata, et hommikud hiljem hakkaksid:) Ei, ma ei oota tegelt pimedamat aega, aga ma lihtsalt ei ole hommikuinimene ja seetõttu on varajane ärkamine minu jaoks üsnagi vaevarikas. Varajasest ärkamisest rääkides meenus mulle praegu, et homme on ka üks neist hommikuist, mil tuleb juba enne päikesetõusu luugid lahti lüüa. Oh ja ah, aga mis teha. Hea on samas teadmine, et juba homme pärastlõunal stardime sõpradega iga-aastasele veinimaitsmise retkele Alsassi. Uuemaid veidiuudiseid jagan seega järgmisel nädalal.

Seniks aga seiklusi!

Insenbornis ujumas

Eile õhtupoolikul vahetult pärast äikest. Esimest korda sel aastal. Super!

Rattaga Keeniasse

Ei, pealkirja ei tasu valesti mõista, arvates et ma nüüd rattaga Keeniasse sõitma hakkan. Kuigi see oleks ju päris lahe! Tegelikult on asi selles, et juhtusin eile messengeris jutlema ühe oma siinse sõbraga, kes tutvustas mulle heategevusprojekti Down Right Kenya, mille raames grupp häid inimesi ratastel Inglismaalt Keeniasse sõidavad, kogudes samal ajal annetusi Keenias kooli ehitamiseks.

Tunnistan, et ma ei ole seni igasugustes heategevuslikes rahakogumisaktsioonides väga optimistlikult kaasa löönud, kuna kogutud raha liikumine ei ole tihtipeale eriti läbipaistev ning selle kasutamise otstarbekus on paljudel juhtudel kergelt öeldes arusaamatu. Samuti on mulle vahel jäänud mulje, et heategevusprojektides osaletakse pigem selleks, et oma CV-sse see hiljem kuldsete tähtedega kirja panna, kui selleks, et midagi tõeliselt kasulikku omakasupüüdmatult korda saata. Seetõttu on asjalikku projekti, millest ka tegelikult kasu on ja millesse tekiks soov panustada, keeruline muust mürast eristada. Down Right Kenya kodulehte uurides, sõbralt selgitusi küsides ja enesele omast skepsist (ei saa ju lõpuni kindel olla, et minu annetus mingi kohaliku asjapulga taskusse minevaks altkäemaksuks ei muutu) veidikene alla surudes tundus mulle, et see projekt on üks neist, millesse võiks oma tagasihoidliku panuse anda küll. Loodan vähemalt, et kogutud raha eest mingeid postkaarte, embleemiga seljakotte ja muud sarnast populistlikku jura valmistama ei hakata.