Minemine

Nii, ma siis hakkan minema. Naasen kolme nädala pärast. Siis räägin lähemalt, mida nägime ja tegime. Seniks aga kõike paremat!

Ettevalmistused

Pühapäeval, kui Eesti Vabariigi juubelit tähistati, käisin maja taga metsas kevadet otsimas. Midagi isegi leidsin kah. Kauba peale õnnestus aga haigeks jääda. Põhjuseks tüüpiline "soe päike-külm tuul" efekt, mida iga lapski peaks oskama ennetada. Tagajärjeks palavik, mis püsis õnneks vaid kaks päeva. Nüüd olen taas rivis ja eesseisvaks katsumuseks vormi taastamas. Nimelt teeme siin hoolega ettevalmistusi kolmapäeval algavaks reisiks. Sihtpunkt on sel korral Tansaania, täpsemalt Kilimanjaro tipp ning Zanzibari rannad. Ettevalmistus on sujunud hästi ja tundub, et hakkamegi sellega tasapisi lõpule jõudma. Keha on igasuguseid mürke täis pritsitud ja varustus ootab kotti panemist. Tegin täna igavusest ka proovipakkimise, et teaksin, kui palju mul veel kotis ruumi on. Panin talvejope kotti ja tundus, et rohkemaks ruumi nagu polegi:) Aga ei, tegelt asi nii hull ei ole. Kui õhk jopest välja vajub, mahub ka ülejäänud vajalik kraam kenasti ära. Küll vanakooli skaut juba teab, kuidas kotti pakkida:)

Pärast eilset kinokülastust julgen soovitada minu meelest kõige kurvemat filmi maailmas. Vähemalt nende seas, mida minul on seni õnnestunud näha ja mis mul veel meeles on. Igatahes puges see film mulle kuidagi eriti sügavale naha alla ja jättis oma jälje. Võib-olla pole ma ainuke. Üldse on viimasel ajal kinos väga häid filme liikvel. Ja hästi on, et nii on.

Libertango

Täna flamenkostuudiost läbi õhtutuledes linna koju sõites, päeval kogunenud muremõtteid auto plaadimängijast kostuvate argentiina tango rütmide saatel endast välja lastes ja elust rõõmu tundes lootsin isekeskis, et kui koju jõuan, saan seda kõike üksi rahus ja resigneerunult jätkata. Aga võta näpust. Tegin selle saatusliku vea, et lülitasin telkari sisse. Ja mis ma näen. Belgrad mässab!!! Nüüd vahin pikisilmi CNN-i ja kuulan erinevate tuntud ja tundmatute (nende hulgas ka isehakanud) analüütikute arvamusi kogu sellest jamast, mis seal toimumas on. Hea küll, möönan, et mõlema poole argumente on kuidagi võimalik mõista, aga ikkagi on oksemaitse sellest vägivallast ja poliitilis-religioossest jagelemisest suus. Tundub, et Hobbes´il oli ikkagi õigus, kui väitis, et inimese loomulik olek on kõikide sõda kõigi vastu. Olgu selle põhjuseks siis ennetav rünnak, konkureerimine ressursside pärast või oma huvide muul viisil kaitsmine. Tundub, et rahu saabub alles siis, kui ühtegi inimest enam siin planeedil ei ole.

Aga panen nüüd selle argentiina tango plaadi uuesti peale ja üritan meenutada, mida toredat viimasel ajal ka juhtunud on. Eestis käisin. Seal oli tore nagu ikka. Isegi ilmaga vedas:) See võimaldas pühapäeva hommikul, kui tänavad inimestest veel suhteliselt tühjad, väikese tiiru päikeselises vanalinnas teha. Hästi oli. Seekord sain ka ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt sattusin läbi mingite segaste asjaolude Von Krahli sellisele peole nagu Bashment. Päris hea vungiga üritus oli, kuigi oleksin end mugavamalt tundnud, kui mul oleks vähemalt kapuutsiga dressikas olnud, kootud reggae mütsist rääkimata:) Aga noh, ega müts meest riku nagu vanarahvas olla öelnud! Muusika oli sel korral esikohal.

Teisipäeval, kui olin juba Luxembourgi tagasi jõudnud, tegin oma debüüdi kohtu ametnike squashiturniiril. Kui seni arvasin, et oskan squashi enam-vähem okeilt mängida küll, siis pärast esimest matši sel turniiril olin sunnitud oma õhulossi viimast korrust tunduvalt madalamale tooma. Hea küll, ma polnud ammu reketit käes ka hoidnud, aga ikkagi. Pärast esimest setti, mille mõistagi kaotasin, olid jalad piimhapet pilgeni täis ja pael kaela ümber üsna koomale tõmbunud. Selle pinnalt ei tõotanud ka kaks järgmist setti suuremat edu. Nii juhtuski, et oma elu esimese võistlusmatši kuivalt kolm null sisse sain. Eks näis, kas seekord oli vastane lihtsalt teisest klassist või tuleb ka edaspidi kaotused auga vastu võtta.

Kirjutada oleks tegelikult küll ja veel, aga Erki ja Tim ootavad linnas ja ma lubasin nendega täna veel kokku saada. Ei saa lasta neil ju asjatult oodata. Seega, järgmiste seiklusteni, hea lugeja.

Karneval Pariisis

Kristlik maailm peab pidu, sest suur paastuaeg on ukse ees ja enne seda tuleb üks korralik karneval maha pidada. Peetakse rongkäike, visatakse hundiratast ning süüakse ja juuakse head-paremat. Mis sellel kõigel jumalaga pistmist on, seda minu mõistus muidugi ei võta, aga põgus taustauuring lubab uskuda, et kogu selle trallimise juured ei ole algselt teps mitte kristlusega seotud. Nagu ka paljude teiste pühade ja traditsioonide puhul, millele aegade jooksul kristlik varjund külge on poogitud. Kuidas muidu selgitada tõsiasja, et ristiusupühad langevad tihtipeale ajaliselt kokku pühadega, mida tunti ja tähistati juba ammu enne Jeesuse sündi ja kristluse levitamist. Juhuslik kokkusattumus või kaval plaan muuta kristlik õpetus teisitimõtlejatele ja uskmatutele võimalikult kergesti omaks võetavaks?

Igatahes, olgu selle kristlusega, kuidas on, meile anti karnevali tähistamiseks töö juurest möödunud esmaspäev vabaks. Nagu igal aastal samal ajal. Sõitsin sel puhul Pariisi pikka nädalavahetust nautima. Istusin laupäeva varahommikul rongile (minu esimene TGV kogemus, muide) ja pärast kahetunnist kihutamist olingi päral. Pariis võttis mind sel korral vastu päikselise ja kargena. Koos päiksetõusuga rongijaamast hotelli jalutades aimasin juba, et ees ootavad toredad päevad täis kultuuri ja kulinaariat.

Nii enam-vähem ka läks, kuigi aktiivse kultuuri osakaal jäi loodetust väiksemaks. Seda peamiselt seetõttu, et ma ei olnud arvestanud asjaoluga, et iga kuu esimesel pühapäeval on kõik muuseumid tasuta. Iseenesest ju tore, kui ajalooline kõrgkunst muudetakse kõikidele kättesaadavaks, aga kahjuks ei ole siis võimalik kogu seda loominguilu nautida, sest isegi luuvrisuguse muuseumi läbilaskevõime ei pea lihtsalt sellisele massile vastu. Olen varem ka Louvre´is käinud ja seda suvisel tipphooajal, kuid isegi siis ei olnud seal nii palju inimesi üksteise otsas tallamas kui sel korral. Kokkuvõttes küll üllas mõte, aga töötab selgelt endale vastu. Ma ei jaga nimelt arusaama, et kõrgkunsti pakkuv kunstimuuseum tuleb muuta massikultuuri osaks, nagu seda on kobarkino või peagi valmiv Uus Sakala. Trend tundub aga täie hooga selles suunas liikuvat, sest kuidas muidu seletada tõsiasja, et Louvre´is asub Esprit riidepood!!! Nii edasi minnes võib peagi loota ehk ka mõne suure toidupoeketi läbimurret Louvre´i müüride vahele.

Jah, mõistagi ei jäänud ma Louvre´isse kauaks piinlema, vaid otsustasin pigem õue päikest nautima minna. Pealegi on see muuseum ka väljast vaadates väga kaunis:) Louvre´is toimunust järeldusi tehes otsustasin sel korral loobuda ka impressionistide muuseumist. Kahju, aga kuna ilm oli ikka tõeliselt fantastiline, polnud meel eriti kurb, sest oligi põhjust rohkem vabas õhus viibida ja arhitektuuri välisele küljele keskenduda. Nii et pole halba ilma heata, nagu on keegi tark tegelane kunagi öelnud.

Mis puudutab kulinaariat, siis olen tähele pannud, et mida rohkem ma maailmas ringi liikunud olen, seda olulisem see aspekt minu jaoks on. Maitsev toit meeldivas keskkonnas annab reisilt tavaliselt saadavale visuaalsele kogemusele väga olulise tunnetusliku lisamõõtme. See on nagu omaette seiklus või võiks isegi öelda, et see on suisa reis reisis. Et see seiklus või reis aga katastroofiks ei kujuneks, peab söögikohti äärmise tähelepanelikkusega valima. Eriti sellistes turistide poolt devalveeritud kohtades nagu Pariis. Seega, kui ei vaevu otsima (ka olukorras, kus kõht juba tühjusest pilli lööb), tuleb leppida üsna suvalise kõhutäiega ja loota, et see seedesüsteemist ikka probleemideta läbi käib. Huvitaval kombel kehtib see isegi hommikuse croissant´i ja kohvi kohta. Minul läks seekord hästi. Kuigi kodutöö Pariisi erinevate restoranide ja brasseriide valikul jäi kasinaks, õnnestus mul leida huvitavaid pärle, kuhu kindlasti tagasi tasub minna. Nende hulgas ka Café de la Paix, mis kogu oma tuntuse juures pakub suurepärast kvaliteeti.

Esmaspäeva õhtupoolikul Luxembourgi tagasi jõudes võis meeldivalt tõdeda, et möödunud oli ütlemata tore nädalavahetus.

Elu Rootsi moodi

Selline on vaade minu uue kodu trepilt. Kui sellele lisada hommikune hümn Pika Hermanni tornist ja rongide summutatud tuututamine, annab Kalamaja mõõdu välja küll:) Igatahes uus ja huvitav! Seetõttu oli sel korral Eestist raskem tulema saada kui varem...

Mingil põhjusel oli mul kujunenud arvamus, et Skandinaavias reisides enam suuri üllatusi ette tulla ei saa. Tegemist on ju ometigi tsiviliseerituima piirkonnaga, kus ma seni käinud olen. Aga võta näpust. Rootsil oli sel korral kohe mitmeid üllatusi varrukast võtta. Tallinnas laevale sõites ei ennustanud miski seda, et täna kodus teist päeva järjest külmetununa ingveriteed joon ja Friends´e vaatan. Aga sellest veidi hiljem.

Alustuseks tabas Läänemerd minu kogemusteskaalal üle keskmise tugev torm. Nii tugevat lainetust, mis pikali olles hingamisrütmi kipub mõjutama, ei mäletagi vist. Magada oli võimalik vaid Ahvenamaa vahetus läheduses ja siis, kui laev oli juba skääride vahele jõudnud ja lainetus vaibunud. See tähendas aga kõigest 4-tunnist uneaega, mille najalt tuli järgmisel päeval Lundini jõuda. Teisisõnu linnani, millest mul seni vaid kõige paremad mälestused olid. Seekord näitas Lund aga oma negatiivsemat palet. Nimelt oli just minu saabumise päeval linna ja selle lähiümbrust tabanud mingi süsteemirike, mis viis endaga kaasa kogu soojuse radikatest. Arvestades, et ilm ei olnud õues just kõige soojem (lund sadas), tuli leppida ka hotellitoaga, mille temperatuur õue omast palju ei erinenud. Normaalselt kannatas toas olla vaid kuuma duši või teki all olles. Venitasin pubis söömist nii pikaks kui võimalik, kuid ühel hetkel pidin ju ikkagi hotelli tagasi minema. Küte, erinevalt minust, sinna kahjuks naasnud ei olnud. No ja nii juhtuski, et mul hommikuks kurk valusaks oli jäänud.

Hommikused üllatused sellega siiski ei piirdunud. Oh ei! See eelmise päeva süsteemirike oli rivist välja löönud ka krediitkaardimaksed. Kuna olin plaaninud parkimismajas parkimise eest tasuda krediitkaardiga, pidin tõkkepuu taga seistes möönma asjaolu, et autot ma ilma sularaha abita parklast kätte ei saa. Sularahaautomaadid õnneks töötasid. Iseenesestki mõista ei olnud aga võimalik välja võtta väiksemat kupüüri kui 500 SEK. Parkla arve oli 35 SEK. Kuna oli pühapäeva hommik ja kell ei olnud veel kümmegi saanud, polnud seda kuskil mujal ka lahti vahetada kui hotelli vastuvõtus. Sealt sain veidi peenemat krabisevat ja 30 krooni müntides. Asi tundus juba lahenenud olevat, aga oh seda üllatust! Parkimisaparaadi juurde jõudes selgus, et see võtab vastu AINULT münte ja mitte igasuguseid münte, vaid AINULT viie- ja kümnekrooniseid münte. Neid oli mul aga üksnes 30 krooni eest. Puuduvat viiekroonist münti ei õnnestunud mul saada ka 7-Elevenist Coca-Colat ostes, sest 20-kroonisest kupüürist sain tagasi kaks ühekroonist münti. Ei mäletanud enam, et pool liitrit cocat maksab Rootsis 18 krooni!!! Seega ei jäänudki muud üle kui järgmine (viiekümnene) kupüür sealsamas lahti vahetada. Parkimismajja tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et ma polnud ainuke ullike, kes oli kavatsenud seal kaardiga maksta. Lükkasin nõtke randmeliigutusega mündid masinasse ja teekond Luksemburgi võis alata. Vähemalt on mul nüüd piisavalt münte, et Rootsis kaks ööpäeva muretult parkida:)

Aga selle külmetuse pärast, mis ma Lundi hotellis sain, istungi praegu veel kodus ja üritan end homseks töökorda seada.

Maailm minu ümber

Käisin mõni aeg tagasi põgusalt Eestis ja mõlemal suunal reisides hakkas mind painama üks küsimus. Nimelt, kas reisimine (pean siinkohal silmas üksnes lähtekohast sihtkohta liikumist) suurendab inimese tolerantsust või pigem vähendab seda. Kas kõik need vintsutused, mida reisides pead läbi elama, ja inimesed, kellega oled sunnitud kokku puutuma, muudavad sind tasakaalukamaks või hoopis närvilisemaks? Seni arvasin vist, et iga raskuse ületamine muudab ikka tugevamaks, aga viimasel korral lõi mu arusaam selles suhtes tugevasti kõikuma. Võib ju olla, et sel konkreetsel reisil oli neid ebameeldivaid vintsutusi ja inimesi ühtekokku lihtsalt liiga palju, aga võib ju ka olla, et mingil hetkel saab see üldine kannatustekarikas, kuhu kõikide reiside läbielamised on ajapikku kogunenud, täis ning aastatega arendatud tasakaalukus muundub hetkega emotsiooniks, mis kõigub tülgastuse ja viha vahepeal. Nüüd, pea kolm nädalat hiljem, on muidugi kõik need emotsioonid lahtunud ja mälestused pikkadest turvajärjekordadest, mis kubisevad sõna otseses mõttes seljas elavatest ja higi järgi lehkavatest kaasreisijatest, tuhmunud, aga mis saab siis, kui saabub aeg minna järgmisele lennureisile? Kas viimased kogemused paksendasid mu nahka või õhendasid seda? Eks aeg näitab!:)

Oma senise elu jooksul on mul õnnestunud viibida lugematul hulgal tantsutundides. Mitte ainult eratundides, vaid peamiselt ikka rühmatundides, kus viibib koos vähemalt kümmekond inimest. Viimases flamenkotunnis tabasin end tegemas tähelepanekut, et kõikide nende rühmade vahel, kus ma olnud olen, on võimalik tõmmata paralleele. Paralleele eelkõige neis tundides osalevate inimeste võib olla et iseloomuomadustele viitavate käitumismallide vahel. Olenemata riigist ja vanuselisest ning soolisest koosseisust, sisaldavad kõik rühmad sarnaste käitumismallidega tegelasi. Alati on neid, kes ei saa millestki aru ja kes siis paluvad pidevalt õpetajal samme korrata, jättes mulje, et õpetaja ei suuda ennast piisavalt hästi selgeks teha. Samuti on neid, kel asjad kohe päris hästi välja ei tule, kuid kes pelgavad seda teistele näidata ja pusivad seetõttu vaikselt omaette nurgas ikka kaasa teha, lootes, et keegi neid ei märka. Siis on veel neid, kes alati kõigile (eelkõige õpetajale) oma oskustega silma tahavad jääda ja kes ei pea paljuks selle nimel, et esiritta pääseda, ka sõbralikult küünarnukke kasutusele võtta. Ja siis on veel neid, kellel kõik kohe välja tuleb ja kellel seetõttu õpetaja mõnede meelehärmiks ja mõnede rõõmuks pidevalt esiritta palub liikuda, et teistele visuaalselt abiks olla, kui mõni samm peaks meelest minema. Ülejäänud seltskond moodustab aga niinimetatud soo, mis millegi eriskummalisega silma ei paista, kuid mis on samas ühtlane ja tugev seltskond. Millisesse gruppi mina kuulun, seda ma siin mõistagi lahkama ei hakka:) Las see jääda kellegi teise poolt tähele panna.

Ametniku lihtsad rõõmud

Ei ole mingiks eriliseks üllatuseks, et ametniku tööpäeva tipphetk saabub kell 12, kui tekkib õigus minna lõunale. Tunnike väljateenitud õndsust ametnikele mõeldud töölissööklas, kui just ei ole viitsimist kas linna sõita või Kirchbergi mõnes brasseriis kõhtu täita. Täna juhtus nii, et käisin üle ilmatuma aja taas parlamendi sööklas, kus erinevalt kohtu sööklatest pakutakse puuviljavalikus mangot. Olin juba unustamas, kuivõrd hea see vili võib olla. Eriti veel, kui keegi on selle eelnevalt sinu eest ära koorinud ja viilutanud. Pealegi, kui oled juba tükk aega pidanud sööma kohtu vaieldamatuks kaubamärgiks kujunenud arbuusi, siis tundub mango eriliselt peene roana. Halenaljakas, ma tean, aga selline ongi mu igapäev. Kes oleks neli aastat tagasi osanud ette kujutada, mis mulle aastal 2007 võib igapäevast rõõmu või muret valmistada:)

Alsace´i veiniteel

Igal aastal enam-vähem samal ajal siirdub väiksem seltskond noorsande Vogeeside kutsuvate nõlvade poole. Ikka selleks, et avastada uusi maitseelamusi ja täiendada kodust veinikeldrit. Nii juhtus ka sel aastal, et veetsime sõpradega nädalavahetuse mööda Alsace´i veiniteed kulgedes. Kõiki teele jäävaid linnakesi me mõistagi külastada ei jõudnud, aga oma kindlad kohad, kus tuttavad veinimeistrid juba ees ootamas olid, sai kenasti taas üle vaadatud. Sellistel hetkedel, kui saad kuulata vana veinimeistri lugusid, nalju ja erinevaid filosoofilisi elukäsitlusi ning maitsta sinna kõrvale keldri valikust erinevaid veine, tekkib küll tunne, et hakka või ise ka põllumeheks. Või siis mõisavalitsejaks...:-) Lisaks veinikeldritele veetsime hulganisti aega ka õhtuses Colmaris ringi uidates ja kohaliku köögi hõrgutisi pakkuvates restoranides prassides. Muu hulgas vaidlesime üsna sisukalt teema ümber, mida tähendab tänapäevases globaliseerunud maailmas sõna rahvus. Tundub, et sellest mõistest aru saamiseks ja vaidluse poolte vaheliste tülide vältimiseks tuleb kõigepealt kokku leppida selles, kas jutt on rahvusest kultuurilises või pigem poliitilises tähenduses. Meie suutsime suuremaid tülisid ja kaklusi vältida ning õnneks ei tulnud vaidluse võitja selgitamiseks ka kätt hakata suruma, mis teinekord tegelikult vägagi tõhus kohtupidamise vahend võib olla:) Hea et niigi läks!

Maverick

Mulle on juba lapsest saadik meeldinud kaarte mängida. Kui vanemate ja vennaga sai mingil eluetapil hoolega bismarcki ja tuhandet mängitud, siis nüüd on kätte jõudnud bridžiaeg. Oma esimese partii tegin tegelikult juba mõned kuud tagasi, aga tol korral jäi asi miskipärast soiku. Eile õhtul otsustasime härjal uuesti sarvist haarata. Kõik, mis ma esimesel korral olin õppinud, päris meelest ei olnudki läinud. Samas aga ei tahtnud eile kaart kuidagi joosta. Õnn hakkas alles siis minu kasuks pöörama, kui oli juba aeg end kodu poole sättida. Nii jäigi mu tähelend järgmist korda ootama:)

Kuigi Luksemburg ei ole oma laadilt teab mis suurlinn ja vaiksemas kvartalis elades ei jäägi üldse pealinna muljet, tekkib minus aeg-ajalt vastupandamatu soov linnast välja saada. Et lihtsalt üksi mööda metsa jalutada, ümbritsevat nautida ja olemisemõtteid mõelda. Siinse asustustiheduse juures on see muidugi mõnevõrra raskendatud, aga siiski mitte päris võimatu. Selleks ohverdasin eile hommikul mõned tunnid uneaega ja sõitsin ühes päiksetõusuga põhjapoole Insenborni ligidale, et seal metsas veidi ringi luusida. Sellest, mida ma seal nägin, tegin ka pisikese pildigalerii.

ÄppelFest

Iga-aastane õunasaak on küpseks saanud. Vähemalt Luksemburgis. Selle puhul kutsutakse kolmel järjestikusel nädalavahetusel inimesed õunakasvatajate juurde õunu korjama. Läksime kutse peale meiegi oma silmaga kaema ja käega katsuma, et mis imelugu see selline on. Pealegi ju kolm aastat siin juba elatud ja õunapeol mingil põhjusel seni käimata jäänud. Möödunud pühapäevahommik, mil otsustasime lõpuks seal peol ära käia, oli fantastiliselt ilus. Päikseline, kuid samas sügiseselt väsinult värske. See on selline ilm, mil päike ühelt poolt soojendab, vari teiselt poolt jahutab ja koltunud lehtede ning niiske mulla lõhn ninna tungib. Kõige sellega sobis ideaalselt kokku hommikupoolik õunaaias õunu süües ja korjates. Kuna olime kohale jõudnud suhteliselt varakult, ei pidanud teiste õunahuvilistega saagi pärast peenarde vahel võitlema. Jah, peenarde!!! Mulle tuli tõelise üllatusena (võin praegu muidugi erilise võhikuna tunduda), et õunapuud on siin istutatud justkui viinamarjapõõsad kenadesse korrapärastesse ridadesse. Ei anna nad ka erilist puu mõõtu välja, sest võra neil põhimõtteliselt ei ole ja kõrgustki on vaevalt üle pea. Ilmselt on kogu panus pandud võimalikult efektiivsele kasvatusele ja kõik, mis õuna arengule kaasa ei aita, on aretuse käigus ära kaotatud. Aretuse arvele võib vist panna ka selle, et õunte läbimõõt ulatus seal kohati 20 cm-ni. Ilma naljata ja liialdamata. Nii ulmelisi vilju me siiski ei korjanud. Eelistasime jääda selliste juurde, mis vabalt pihku ära mahuvad ja kõhule pärast söömist liigseks koormaks ei ole. Maitsvaimaks sordiks minu jaoks osutus Cox Orange. Ei oskagi selle maitset täpselt kirjeldada, aga kohati meenutab sibulõuna või siis kuldrenetti, vist. Igatahes, maitsev! Ladusime nelja peale kolm kasti õunu täis ja kärutasime need autole. Ärgu nüüd mind valesti mõistetagu. Õunad ei olnud tasuta. Enne aiast pääsemist toimus saagi kaalumine, misjärel sai igaüks teada, mida see suur vabadus õunapuude vahel korjamist tema tengelpunga tervisele tähendas. Kaubad koos, õppisime põgusalt õunamahla tegemist, sõime tõeliste luksemburglaste kombel ühed mettwurstid (appi!!!) ja jõime värskelt pressitud õunamahla peale. Pühapäev oli alanud toredasti.

Turistid Madridis

Too õhtu Madridis, millest ma oma eelmise postituse lõpus rääkisin, midagi erakordset meile siiski ei pakkunud. Küll aga kujunes omamoodi huvitavaks järgmine õhtu. Olime just tulnud ekskursioonilt Toledosse ja pidasime pärast väikest puhkehetke plaani, mida edasi teha. Baarid, mis õhtuti rahvast ja sigaretisuitsu silmini täis lähevad, meid ei erutanud, mistõttu leidsime, et õigem oleks niisama mööda kõrvaltänavaid tuiata ja vaadata, mis linnas sünnib. Täitsime päeval Toledost ostetud nahast veinilähkrid punaveiniga ja sukeldusime õhtusse. Eriti pikalt ei saanudki jalutada, kui sattusime mingi kiriku kõrval asuvale platsile, kus oli parasjagu käimas igaõhtune madridielu. Otsustasime sinna pidama jääda ja vaadata, kuidas see feimi kogumine siis Madridis käib. Päris huvitav oli. Meil oli õnnestunud end istutada mingite noorte muusikute või siis niisama moosekantide kõrvale, kes vahelduva eduga oma oskusi ka näitasid. Igatahes, aafrikapärane trumm ja kitarr suudavad sellises öises tänavamiljöös luua ikka uskumatult laheda olemise. Kuna me ei olnud ainukesed, kellel oma jook kaasas oli, mõtlesime, et ju Madridis asjad nii käivadki. Küll aga olime ainukesed, kes olid sel õhtul välja tulnud just veinilähkrite ja mitte nurgapoest ostetud õllega. Kaugelt näha, et turistid!!! Mõistagi tähendas see aga kõrgendatud tähelepanu all olemist ja erinevatele küsimustele vastamist. Eneselegi üllatuseks ei peetud meid siiski päris tavalisteks turistideks, kelle kohalolu ignoreerida või kelle üle kõvahäälselt oma keeles nalja visata, vaid tuldi isegi sõbralikult juttu ajama ja uurima, mis asju me Madridi olime tulnud õiendama. Kuna me kohalike arvates veinilähkrist ikka üldse juua ei osanud, olime sunnitud läbima pisikese näitliku koolituse. Selgus, et mida kõrgemalt veini suhu suudad kallata, seda uhkem tegelane oled. Pealegi pidi nii hügieenilisem olema. Ju siis nii ka on! Igatahes, melu oli selleks ajaks saanud juba mõnda aega kesta, kui olin sunnitud eemalasuva baari tualettruumi kasutama. Kaua ma seal ei viibinud, aga kui sealt väljusin, oli plats rahvast peaaegu tühi. Mõned üksikud olid veel jäänud laternate valgusesse. Nende seas ka Erki. Ainult selle väikese vahega, et tema ümber viibisid kolm-neli politseinikku, kes uurisid tema seljakotti ja meie veinilähkreid. Nagu selgus, ei ole Madridis tänaval alkoholi tarvitamine siiski lubatud. Veider lugu, sest ma tõesti ei usu, et sellist oleskelu seal igal õhtul ei toimu. Raudselt toimub! Õnneks meile suuremat tüli asjast ei tõusnud ja Erki lubaduse peale lähkrid kotti panna liikusid võimuesindajad edasi. Kogu hästi alanud tänavamelu oli aga sellega lõppenud. Mis meilgi muud üle jäi, kui päev seikluste osas kordaläinuks lugeda ja kodu poole tagasi vantsida.

Sellega eredamad seiklused minu jaoks Madridis ka lõppesid. Jäid veel vaid nädalapäevad keeltekooli. Mälestuseks möödunust tegin ka kaks turistihõngulist pildigaleriid, üks Madridist ja teine Toledost.

Nüüd aga olen juba mõnda aega tagasi Luksemburgis ning üritan end igapäevase töörütmiga jälle harjutada. Kuna saabunud on sügis, on alanud ka rohkem tubasemad aktiviteedid. Nende hulgas uus flamenkohooaeg.

Tiempo Muerto

Päevad siin Madridis mööduvad kiiresti. Isegi liiga kiiresti. Juba on nädal möödas ja palju sündmusi ning emotsioone koos sellega. Vahel on tunne, et tahaks neid hetki peatada, et kõike seda kuidagi sügavamale, kindlamalt ja süsteemsemalt talletada. Et kui hiljem tekib soov midagi meenutada, siis teaks täpselt, millisest "sahtlist" või millise märksõna järgi otsida. Sest vastasel juhul kuhjuvad kõik mälestused üksteise otsa ja vahele, hakates lõpuks teineteist varjutama ja tuhmudes ehk sootuks. Aga kuidas seda kõike nii teha, et suures süstematiseerimise hoos uued sündmused ja emotsioonid sinust juba mööda ei tuhise?! Oeh... Kõige kirkam mälestus sellest nädalast jääb neljapäevaõhtusse, mil mul õnnestus käia vaatamas Rafael Amargo etendust nimega Tiempo Muerto. Nii hullu (heas mõttes) loomingut selles žanris polnudki varem näinud. Ainult tõelised kunstnikud suudavad vindi just nii palju üle keerata, et asi oleks originaalselt värske, kuid jääks samas maitsekaks. Lisaks Rafael Amargole käisin vaatamas Antonio Marquez´i etendust. Ka see oli vinge elamus. Kadedaks teeb kohe, et ise millekski selliseks suuteline pole.

Nüüd aga läheme Erkiga, kes saabus Madridi õhku nuusutama eile, linna peale ja vaatame, mis tänasel õhtul meile pakkuda on.

Asjaajamine hispaanlaste moodi

Tulin just keeletunnist ja avastasin, et elektrit ei ole. Vahva, mõtlesin isekeskis, ja kujutasin juba ette, kuidas ma järgmise mõõdetamatu aja pimeduses pean elama. Ajasin küll korterivahendaja, kel nimeks Jacobo, kohe jalule, aga no olgem ausad, kell oli siis juba pool kuus ja ärgem unustagem, et ma asun hetkel Hispaanias, kus inimeste elus on loendamatu hulk palju olulisemaid asju kui töötamine. Eriti veel puhkuste perioodil, olgugi, et see on juba lõppemas. Olin juba valmis kirikule lühtri kinkima, kui tänase päeva lõpuks elekter tagasi on, kuid jätsin selle lubaduse siiski veel õhku rippuma, sest lühtrit mul ju polnud, juhuks kui sündinuks midagi ennekuulmatut ja elekter tõepoolest täna naasnuks. Ja õigesti tegin, et ma kirikule ega kellelegi teisele ei lühtrit ega muud kummalist asja ei lubanud kinkida, sest too ennekuulmatu asi, millest ma just rääkisin, juhtuski. Jacobo nimelt osutus vägagi asjalikuks tegelaseks, kes ei pidanud paljuks ise kohale tulla ja kork tagasi sisse lülitada. Ja selleks ei kulunud tundigi, mil valgus minu ellu naasis. Korgid, mida mina koridoris näppimas käisin, olid küll õige korteri omad, aga pärinesid mingist iks ajast, pärast mida on korterisse uued juhtmed veetud ja mõistagi ka uued korgid pandud. Neid õigeid korke ma aga üles leida ei suutnudki. Jacobo saabudes nägin, et need asuvad ühe maali taga seinal nagu šeif. Tol hetkel, kui korke otsisin, mu kuumusest ja õppimisest paks humanitaariaju selle peale muidugi ei võinud tulla. Sain veel teada, et elektri kadumine on selliste palavate ilmadega täiesti tavaline nähe. Uurisin siis, et kuidas see saab võimalik olla, kui mul korteris peale külmkapi midagi elektrit ei tarbinud, kui korgid välja lülitusid. Selgus, et need korgid on meil naaberkorteriga ühised. Seega, kui ma tahan täna õhtul näiteks naabreid nalja viluks ärevusse ajada, saan ma seda elektriga manipuleerides hõlpsalt teha. Arvan, et ma seda siiski ei tee.

Nii palju siis asjaajamisest Hispaanias. Laupäeval väisasin tablaod nimega Corral de la Moreria, mida peetakse Madridi vanimaks ja kuulsaimaks tablaoks. See teadmine mind tegelikult veidi heidutas, kui otsustasin just selle tablao kasuks, sest kui tavaliselt miski on vanim ja kuulsaim, siis võib selle kvaliteet ajaga olla alla käinud. Samuti võib sinna pressida rahvast, kes ei tea flamenkost midagi ja kes lähevad sinna vaid selleks, et seal on teiste hulgas käinud ka sellised ajalukku kirjutatud tegelased nagu need. Igatahes, väikene kahtlus hinges, läksin siiski kohale, olles eelnevalt ka laua broneerinud. Laua broneerimist soovitan teistelegi, sest rahvast jagub siin õhtuti rohkelt igale poole ja eriti sellisesse tablaosse. Õnneks ei pidanud mu hirmud aga paika ja etendus oli kohale igati vääriline. Usun, et Madridis jagub tasemel flamenkiste nii palju küll, et niisama sussisahistajad tugeva konkurentsi tõttu naljalt lavale ei pääsegi. Oli mõnus õhtu!

Madrid

Saabusin just Madridi. Jään siia kaheks nädalaks keelt õppima. Lootus, et ehk saab minust ka lõpuks hispaanlane, ei ole veel kustunud:)

Esimene peatus siin oli, kahetsusega tõdedes, Burger Kingis. Häbiväärne, ma tean, aga ei, ma ei läinud sinna teps mitte seltskonda ega peakoka šedöövreid nautima, vaid vajasin lihtsalt kohta, kus jalga puhata ja üürikorteri vahendajale helistada, et oma kohalolekust teada anda. Ja mida mina sinna teha sain, et Burger King end siin kohe ukse kõrval kenasti sisse on sättinud. Korraliku turistina tegin siiski julgustuseks ka ühe burksi. Ei suutnud end tagasi hoida. Luban, et see jäi siin olles viimaseks. Korter üle vaadatud ja võtmed käes, sukeldusin suurlinnamellu. Madrid on lahe! Ei tunta teda ühegi suurema ehitise järgi nagu Pariisi, Barcelonat, Sevillat, Londonit või Roomat, kuid meelolu, mis tänavail valitseb, on võrreldamatu. Madrid on lihtsalt Madrid. Teades, et siin restoranis õhtustamist enne kella kümmet pole eriti mõtet üritadagi, otsustasin tühja kõhtu leevendada traditsiooniliste tapas´tega. Tegin enne mitu tiiru ümber vanalinna, kui oma arust sobiva koha leidisin, kuhu sisse astuda. Interjöör oli ajaloolises mõttes muidugi muljetavaldav, kuid, antagu mulle andeks, too süntesaatorimängija, kes kohalviibinud skandinaavlastele tuimalt Bamboleot tinistas, muutis kogu hästi alanud emotsiooni sarnaseks Tallinki laevadel toimuva tantsulkaga. Mulle ei mahu pähe, miks hispaanlased (ja ka teised turismimagnetiks olevad rahvad) ise oma kultuuri nõnda lörtsivad? Miks? "Turistidele, muidugi!" ei ole õige vastus, sest kus on kirjas, et turist tahab saada sellist saasta? Miks ei võiks massidele sülitada, oma latti siiski kõrgel hoida ning pakkuda seda, mis on väärt kuulamist, vaatamist ja maitsmist ehk teisisõnu teha asja hingega? OK OK, pean möönma, et toit oli siiski maitsev. Selles osas allahindlust ei olnud tehtud. Aga kauemaks, kui ühed tapas´ed ja kann sangriat ma sinna ka ei jäänud. Leidsin mõned tänavad eemal ühe vahva taberna de flamenca, kuhu ka pikemaks peatuma jäin. Tellimust esitades tegin näo, nagu ma teaks, mida ma tahan, ja tellisin kahe klaasi punaveini kõrvale sellise toidu nagu callos a la madrilena. Ei tea täpselt siiamaani, mida see jubedus endas sisaldas, aga baarmani hilisemast kehakeelest võis järeldada, et tegemist oli mingite siseelunditega. Või igatahes millegi sellisega, mis jääb kõhupiirkonda:) Kindel on see, et maitsev see ei olnud. Ja lõhnas kogu see kupatus higi järele. Süüa ma seda igatahes ei suutnud. Baarman kelmikalt hiljem veel küsis, kuidas tundub ja möönis siis, et talle ka see toit eriti ei maitse. Oleks siis võinud ju kohe nii öelda, aga ju siis mu enesekindel ilme, mille ma tellimust esitades enesele ette manasin, ei lubanud seda teha. Aga mis seal ikka. Nüüd olen targem ja mingeid callos nime kandvaid rupskeid ma enam ei telli. Muus osas oli aga too tavern igati tüüne koht, kus õhtut flamenkorütmides lõpu poole veeretada.

Ootan huviga, mida toob homne.

1600 km ja 20 h

1600 km ja 20 h - selline oli meie kodutee. Õigemini teekond Luksemburgist Stockholmi, kust edasi sai juba mereteed kasutada. See, mis toimub suvel Saksamaa kiirteedel, ei kannata absoluutselt mingit kriitikat. Kui ei ole teetöid, mida on väga palju, siis on lihtsalt niisama ummikud, mis tekivad üksnes seetõttu, et autosid on liiga palju. Ja neid on tõepoolest palju. Just täpselt nii palju, et tuhande kilomeetri peale, mis Saksamaa läbimiseks kulub, saab keskmiseks kiiruseks teel, kus enamasti ei ole kiirusepiirangut, 84 km/h. Taanit ja Rootsit läbiv kiirtee tundus selle kõrval tõelise lennurajana. Hetkel, kui mõtlen sellele, et pean varsti sinna staumacherite maale tagasi minema, valdab mind tõsine tülgastus. Järjekordsed tuhat kilomeetrit täis ummikuid ja teetööde tõttu kitsamaks muudetud sõiduridu. Ootan aega, mil Saksamaalgi kiirteed tasuliseks muudetakse. Ehk siis õnnestub seal ka inimese kombel liigelda.

Esimene puhkusenädal millegi erilisega meelde ei jäänud. 12 kraadi sooja, tuul ja kiired päevad Tallinnas. Õiget puhkusetunnet enne ei tekkinudki, kui sel esmaspäeval, mil Noarootsis end 30-kraadise päikese all sirakile tõmbasin ja päeval niisama õhtusse tiksuda lasin. Õhtul lasime Lembaga ühe võrgu ka vette. Ilma paadita kusjuures. Järgmisel hommikul end rinnuni jahedasse vette sundides ei pidanud ka pettuma. Püünisesse oli jäänud kaks lesta ja kaks särge. Ei midagi erakordset, aga meele tegi rõõmsaks küll. Nüüd olen jõudnud Peipsi äärde ja suveilmade nautimine jätkub täies hoos. See on juba teist suve järjest, mil ma olen veendunud, et suvepuhkuseks ei ole paremat kohta kui Eesti, räägitagu mida tahes.

Suvi

Eile algas siin heinategu. Igal pool käib hoolas töö, mida saadab tolm ja lapsepõlvest ninna jäänud heinalaka lõhn. Tunnen seda lõhna ka praegu, mil istun rõdul ja kuulan tirtsude siristamist. Tulin just ujumast ja väsimus hakkab üha enam maad võtma. Kell ka juba hiline. Päeval käisime Britannia pubis, kuhu oli lubanud esinema tulla Toivo Nikopensius. Tuligi ja esines ka. Tõmbas käima korraliku vanakooli Eesti süldi, mida vürtsitasid sellised palad nagu Kungla rahvas, Mustlase elu ja Kaugel kaugel, kus on minu kodu:) Täiesti sürrealistlik kogemus tegelikult, kui nüüd veidi järgi mõelda, sest pubis teisest rahvusest kliente peale eestlaste minu hinnangul ei olnud. Suurem osa publikust, kui mitte kõik, olid tulnud Luksemburgi turismireisile, Toivo Nikopensius nende hulgas. Ja nii oligi, et legendaarne laulumees lahkelt siin väikse kontserdi andis. Kuidas pidu lõppes ja kas keegi ka tantsupõrandal käe valgeks sai, seda ma ei tea, sest ei raatsinud kaunist suveilma liiga pikalt tubases miljöös veeta ja eelistasime ujuma minna. Arvan siiski, et kehtis iga eestlaste peo juurde kuuluv vanasõna: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama.

Emotsioon

Minult on tihti küsitud, et miks ma nii palju pildistan. Põhjuseid on erinevaid, kuid üks neist on kindlasti võimalus möödunud emotsioone taaselustada. Täna oma pilte sirvides jäin peatuma ühel õhtupoolikul, mil helkur külas oli. Tekkis soov seda emotsiooni jagada.

Ahvenamaa

Ei juhtu just eriti tihti, et Eestist rohkem kui 2000 km lõuna pool lennukist välja astudes on õhutemperatuur 20 kraadi madalam kui Eestis. Eelmisel nädal aga täpselt nii just juhtuski. Tulin Ahvnemaalt kalalt, olin meeldivalt üllatunud Tallinnas valitsenud 30kraadisest suveilmast ning ei osanud oodatagi, et juba järgmisel päeval Hahnis jope olemasolu eluliselt vajalikuks võiks osutuda. Õnneks on aga tänaseks asjad selles valdkonnas oluliselt paranenud ja hea meeleolu taastunud:) Käelabad, mis spinningu hoidmise tõttu päikesest ära põlesid ja näpud, mis tamiili hõõrdumisest hellaks muutusid, ei tee ka enam nii palju muret. Ühesõnaga, olukord on taas normaliseerunud ja igapäevaelu oma vanasse rutiini tagasi loksunud.

Aga Ahvenamaal oli hiiglama vahva. Kuigi poisieas võis mind Paide tehisjärvel tihti kala püüdmas kohata, ei olnud ma seni spinninguga veel kordagi kala kätte saanud. Nüüd, umbes 20 aastat hiljem, see siis lõpuks õnnestus:) Parem Hilja kui Leida nagu öeldakse. Esimesel päeval oli saak muidugi kehvapoolne (loe: minul null) ja tekkis juba tunne, et meid on petetud. Lubati ju iga viskega vähemalt kolme haugi, aga terve kamba (umbes kümmekond spinningukätepaari) peale suudeti paati vedada vaid mõned üksikud, millest õhtusöögiks küll jagus, aga mis enesega rahuloleku tunnet kuidagi ei suutnud tekitada. Õnneks aga ei ole päevad vennad (tore, et on olemas sellised vanasõnad). Järgmisel päeval keegi oma suutmatuse tõttu enam eriti häbi tundma ei pidanud. Ka mina mitte, sest suutsin üldisesse patta lisada ca 5 kg kala, nende hulgas ühe haugi, ühe säina ja mõned ahvenad. Kõik püütud väikese pöörleva landiga:) Kui öeldakse, et süües kasvab isu, siis minu puhul see tol korral ei kehtinud. Olin oma kalasaagi kätte saanud ja võisin järgmise päeva pigem pildistamisele pühendada. Ilm just suurem asi ei olnud, aga mõned kaadrid siiski tegin. Kokkuvõttes jäin ettevõtmisega igati rahule ja kui järgmisel aastal uuesti minnakse, olen taas paadis:)


Administratiiv-informatiivse külje pealt on mul hea meel teatada, et ilmavalgust nägi Luksemburgi Eesti Seltsi veebileht. Sealt leiab teksti- ja pildimaterjali ka seltsi selle tegevuse kohta, mida mina siin ei kajasta. Nii et tasub aeg-ajalt kiigata, kui huvi on. Et meelest ei läheks, lisan lingi ka viidete hulka.

Poissmeheelu

Valmistun Ahvenamaa retkeks ja tegelen majapidamistöödega. Jah, mina ja majapidamistöödega:) Oskan küll, miks ma ei oska, kuigi pean möönma, et sellised igapäevaelulised kohustused on terve elu nõudnud minult suuremat pingutust, kui mõnelt teiselt, kellele selliste asjade jaoks rohkem andi on antud. Aga hätta ma siiski ei jää.:)

Siinkohal meenub ka tõsiasi, et kogu oma koolipõlve jooksul ei õnnestunud mul ise mitte ühtegi õpikut paberdada... Mitte et ma selle üle uhke oleks või midagi, aga alati oli keegi abivalmis inimene, kes selle vaeva minu eest enda kanda võttis. Eriti olen selle eest tänu võlgu oma onutütar Theale, kellega me samas klassis õppisime ja kes neil septembrikuu päevadel, mil koolis uusi õpikuid jagati, ei pidanud paljuks ka minu õpikutele paber ümber tõmmata. Väike asi küll, aga samas väga oluline, mida ma mingil juhul iseenesest mõistetavaks ei pea. Loodan, et olen ise ka ikka suutnud end ümbritsevatele midagi anda, mitte ainult võtta. Ja kui veel ei ole, siis usun, et kunagi seda siiski suudan.

Majapidamistööde ja Ahvenamaa retkeks ettevalmistamise kõrval on jäänud siiski aega ka muuks. Eile näiteks käisime Antsuga Beaufort´is Flying Dutchmani nimelises lokaalis või kuidas iganes seda nimetada. Väga lahe, aga samas ka piisavalt sürr koht. Üks sürrimaid kindlasti, kus ma viimasel ajal käinud olen. Nii rahva kui muusika poolest. Tegelikult on raske seal valitsenud õhkkonda kirjeldada. Seda peab ise kogema. Aga igatahes tõestas see koht mulle taaskord Luksemburgi eripära, mis seisneb selles, et kogu elu ei möödu ainult pealinna peenetes kohtades. Mine vaata ise, kui ei usu!

Täna sain postkastist huvitava brošüüri. Seal seisis selges kirjas, et saabuval teisipäeval peetakse Luksemburgis üleriigilist naabrite pidu. See tähendab seda, et riik kutsub oma elanikke üles naabritega rohkem suhtlema. Lahendusena pakutakse välja, et naabrid tuleks kutsuda väiksele klaasikesele. Ja mitte kuhugi baari ega restorani, vaid ikka enda juurde koju. Ka esikusse ja garaaži sobib, kui naaber on alles uus ja tuppa kutsuda ei tihka:) Peaasi, et oleks see siduv klaasike. Nagu brošüürist nähtub, on kogu ettevõtmise eesmärk üheskoos luua külalislahkemat, ühtsemat ja inimlikumat ühiskonda. Vahva, kas pole? Sellega seoses meenus jällegi üks seik ajast, millest on nüüdseks möödunud vast aasta või umbes nii. Nimelt, ühel heal päeval kolisid meile koridori uued naabrid. Kolm noort tüdrukut, kes minu hinnangul võisid olla tudengid või praktikandid. Oma saabumise puhul otsustasid nad korraldada soolaleivapeo ja kutsuda sinna ka kõik naabrid. Lisaks lärmi eest hoiatavatele siltidele, mis igale poole üles kleebiti, tehti oma koridoris ka otseturundust. See tähendab antud juhul seda, et käidi naabrite pool suuliselt kutset edastamas. Mulle, eestlasele, oli see muidugi võõras ja pealegi tabasid nad mind uksel oma ettepanekuga üsna ootamatult. Noh, nagu sellistel juhtudel tavaliselt ikka. Kui olin esimesest kohmetusest üle saanud, tänasin viisakalt ja lubasin asja üle mõelda, ise teades küll, et ei saa neile külla minna, sest toks õhtuks oli mul juba plaan tehtud. Tagantjärele mõeldes on isegi kahju, et nii läks. Lärmi järgi otsustades oli raju pidu ja oleks olnud tore uusi tuttavaid saada. Nüüd on seal korteris juba uued inimesed. Nemad soolaleiba ei teinud ja niisama külla ei ole ka kutsunud. Äkki nüüd seoses naabrite peoga kutsuvad?

Aknast välja vaadates näen, et iga-aastane maraton on vist lõppemas. Liigub siin akna all igasugu spordirõivais tegelasi, kelle olekust võib järeldada, et nii mõnedki kilomeetrid on selja taha jäetud. Pean ise ka nüüd siin otsad kokku tõmbama, sest vaja pesu alt pesumasinast ära tuua ja kuivama riputada. Jajah:)

Maailm ja mõnda

Lõpetasin just pikemat sorti telefonivestluse oma vanaemaga. Inimesega, kes on näinud ja mäletab seda aega, millest praegu Eestis aktuaalsed sündmused alguse said. Ei, ma ei räägi Eurovisioonist, vaid nõukogude okupatsioonist ja nendest kirsadest, mis selle meile tõid. Kuigi ma olen sel teemal temaga korduvalt rääkinud, koorub igast uuest vestlusest välja üha uusi ja huvitavaid fakte, mida ma seni veel ei teadnud. Tegemist on selliste lihtsate igapäevaeluliste faktidega, mida ajalooõpikust lugeda ei ole võimalik, kuid mis annavad koolis õpitule elava mõõtme. Teise inimese, eriti veel perekonnaliikme isiklikud läbielamised, mida ta on nõus sinuga lahkelt jagama, on hindamatu väärtusega. Minu jaoks on see emotsionaalselt tunnetatav ajalugu niiöelda rohujuure tasandil. See on minu ajalugu, mida ei saa keegi (ükskõik, millise riigivõimu ajalookäsitlus) ära võtta, kuid mille ma kunagi, kui selleks aeg käes on, kindlasti edasi annan.

Ajalooks on saanud ka selleaastane Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei saa sellest üle ega ümber, kuigi enne jõudsin juba mainida, et sellest ma rääkida ei kavatse. Siiski. On paar asja, mida tahaksin siin jagada. Kui Marko Mihkelson kirjutas oma blogis, et Eurovisioon lõhub Euroopa ühistunnet, siis mina väidan, et üksikisiku tasandil ei ole seda ühistunnet kunagi olnudki ja vaevalt, et seda tulebki. Põhjus on väga lihtne. Inimeselt ei ole võimalik võtta tema rahvust. Me võime rääkida Euroopa ühtsusest riikide tasandil, loomulikult, kuid inimese tasandil on see minu meelest puhas naiivsus. Sellele on läbi aegade viidanud paljud tunnustatud õigusteadlased ja viimasel ajal on seda näidanud ka mitmed ühiskondlikud protsessid kõikjal üle Euroopa. Neid protsesse, millele ma vihjan, võib neid läbivast ühisest joonest lähtuvalt pealkirjastada mitmeti: "uued ja vanad", "suured ja väikesed", "omad ja võõrad" või "meie ja nemad". Vahet pole, kuidas seda nimetada, sisu jääb laias laastus ikka samaks. Eile BBC pealt rahvusvahelises seltskonnas Eurovisiooni vaadates kinnistus see veendumus minus veelgi. Suure panuse sellele andis ka BBC kommentaatori äärmiselt teravmeelne ja tabav huumor (mõistagi hea inglise oma), mis tänase Euroopa poliitilise korrektsuse maaniat arvesse võttes tundus isegi üllatav (isegi brittide puhul, kes on ju tuntud euroskeptikud). Näiteks selle peale, kui õhtujuhid olid öelnud, et Eurovisioon on üks neist üritustest, mis tugevdab Euroopa ühistunnet (noh nagu laulupidu vms), lajatas kommentaator sapiselt, et "Don´t be ridiculous!". Või olles pikalt rääkinud Skandinaavia grupist, Baltikumi blokist, Venemaa mõjust ja Balkani ühtsusest, küsis too sama kommentaator "vana lääne" hädaolukorra kaitseks retoorilise küsimuse: "Where is NATO when you really need it?" Kuigi sellised kommentaarid võivad riigi esindustelekanali jaoks tunduda sobimatud, on need siiski äärmiselt tervitatavad, sest keegi peab ju asju nii kirjeldama, nagu nad tegelikult on. Meeldigu see meile või mitte!

Kui nüüd ajas veelgi kaugemale tagasi minna, leiame, et ajalooks on saanud ka 4. mai, mil mul oli au Pascale Schmiti stuudio koosseisus esinejana osaleda Esch-sur-Alzette´is toimunud flamenkofestivalil. Üldjoontes võib toimunuga rahule jääda, kuigi emotsionaalsest küljest jäi minu enda jaoks midagi vajaka. Õigemini ei suutnud ma kõiki neid emotsioone, mis sees olid, lavale jätta. Polnud juba kolm aastat laval olnud ja see võis ka seda põhjustada, et end piisavalt avada ei suutnud. Kui seda tunnet nüüd üritada millegagi võrrelda, siis võiks näiteks tuua eksamijärgse hetke, mil avastad, mida kõike oleks võinud veel öelda või pidanud ütlema. Või siis vahetult pärast mõne ettekande või kõne pidamist, mil hoomad, et ei suutnud vist olla piisavalt veenev. Selline tunne, et mine või lavale tagasi:) Aga noh, nüüd on algus tehtud ja loodan, et järgmisel korral lavale tagasi minnes on lavanärv juba teravam ja lubab endast rohkem maha jätta.